Andres Jõesaar tõsielusarjadest: Hull on lugu siis, kui tsirkuselavale meelitatakse lihtsa(meelse)id kodanikke
Aga seda ei ole need saated klassikalise dokumentalistika mõttes teps mitte. Tõlkes on originaalist – reality show – kaduma läinud oluline lähtekoht – sõu ehk etendus, lavastatud sündmus. „Reaalsuse lavastus“ kõlab kodukeelde keeratuna kohmakalt, kuid on sisult täpsem. Reality show’d ei kajasta elu meie ümber sellisena nagu see tavapäraselt on, vaid nad loovad uue reaalsuse. Nad on osa vaatemänguühiskonnast (society of spectacle).
Filosoof Jean Baudillard väidab, et Disneyland on tõelisem kui Ameerika. Tema järgi on Disneyland simulatsioon, mis näeb tõelisusest tõepärasem välja. Simulatsioon sisaldab meie vaimukujutlusi sellest, kuidas mingi sündmus/tegelane/paik välja võiks näha. Kas võib siis analoogiale toetudes öelda, et tõsielusarjad ongi tegelik elu? Elu kontsentraat televisioonis?
Kontsentraat tähendab millestki välja toodud olulist osa. Kontsentraadi loomiseks kasutatakse välja pressimist, mitteolulise kõrvale jätmist. Mis on see iva, mille tele tõsielusarjad tavaelust välja toovad? Kes otsustavad, mis on oluline? Mille järgi seda otsustatakse?
Tooraineks inimesed
Kommertsmeedia on äri, nagu iga teinegi ja selle eesmärgiks on kasum. Äri, mille tooraineks on inimesed; äri, mille toodetel on inimeste üle tugev mõju; äri, mille aluseks on inimeste tähelepanu köitmine.
Lihtsustatult võib öelda, et kommertsmeedias tuleb võimalikult väikeste kuludega köita elanikkonna maksimaalselt suure osa tähelepanu ja see tähelepanu reklaamiandjate rahade toel kasumiks konverteerida. Taas lihtsustatud, kuid siiski piisavalt tõene on väide, et meedia „kasutegur“ on kõige suurem meelelahutuses.
Meelelahutuses on suurte vaatajahulkade saamiseks tehtud kulude ja saadud reklaamitulude suhe kõige parem. Laiemas käsitluses haarab meelelahutuse mõiste endasse ka teatri, muusika, mängud ja spordi. On ju vaimu ja väe etteasted inimkonda aastatuhandeid köitnud. Nii ka tänapäeva meedias.
Sportlane, näitleja, muusik – igaühel on oma roll. Mida eredam, seda suurem on (mammonaks muudetav) publiku aplaus. Et rahvast tõeliselt köita, peab olema eriline, peab olema proff. Mitte ainult laval, vaid ka lavastaja lava taga peab olema oma ala virtuoos.
Erilisuse rõhutamine, tavalisuse taandamine
Üldiselt on lavale oodatud ikka profid, kuid sugugi mitte alati. Meie tantsu- ja laulupeod on väärtusliku harrastusloome suurepäraseks positiivseks näiteks. Proffide palkamine on kulukas. Harrastajate lavale lükkamine võib olla palju odavam. Kuid kui amatööril (kes vahel küll diletandiks kvalifitseerub) oskustest napib, siis on vaja tugevat lavastajat, kes oskuste keskpärasusest mingi muu publikut köitva erilisuse välja filtreerib. Lavastaja/produtsendi roll on rõhutada erilisust, taandada tavalisust.
Muidugi üritavad mitmed ennast ka ise meedia prožektorikiirte vihku saamise lootuses eriliseks muuta. Kes harjutab trikke, kes üritab ootamatu välimusega viieteistkümneks sekundiks pildikasti pääseda.
Ühe meedia hiljutise vilksatuse näiteks on endale kihvad siirdada ja kogu keha tätoveeringutega katta lasknud vampiiri kehastav pereema. Välimus ja selle (mitmel erineval viisil) muutmine ongi üheks telešõudes eristumise elemendiks. Paraku on maailmas palju lihtsameelseid, kes näiteks kaalujälgijate saatesse pääsemise nimel end võimalikult paksuks üritavad süüa. Või siis hoopis lootuses kätvolkil tippides tardunud pilgul kaamerasse kiigata end pilpaks näljutavad. Proffide haute couture'i kandjate sekka jõuavad neist vähesed.
Nagu öeldakse – Issanda loomaaed olla suur. Kuid sellest rikkusest hoolimata on meelelahutusmeedia eksistentsiaalseks küsimuseks: kust ja kuidas leida igavesti pöörlevasse rändtsirkusesse järjest uusi enneolematuid tõmbenumbreid?
Habemega naine, rammumees ja kääbus
Rändtsirkuste aegadel olid publikumagnetiteks habemega naine, hiiglasest rammumees ja neegrist kääbus – tavalisusest selgelt eristuvad inimtüübid.
Tänagi toob meedia lavale jõumehi, kes joovastunud publiku aplausi saatel raudkange kõveraks keeravad ja hobuseid lae alla tõstavad. Meelelahutuse lavale on ka äbardlikke kujusid rahvale mädade tomatitega loopimise märklalauaks pandud.
Kui tegemist on elukutseliste esinejatega, siis probleemi pole. See ongi nende töö, teadlik valik ja elu. Asi pole nii väga probleemne nende tegelinskite puhul, kes ise teadlikult tsirkuse lavale trügivad ning mitmelgi juhul ise tsirkusedirektorit oma lõa otsas veavad.
Hull on lugu aga siis, kui tsirkuselavale petetakse / meelitatakse lihtsa(meelse)id kodanikke, kes toimuvast ise arugi ei pruugi saada. Neile võib-olla meeldib väga tsirkuses käia. (Meedia)tsirkus on nad enda lummusse haaranud. Unistustes usuvad nad end suutvat rõkkava publiku silme all maneežis kappava valge hobuse seljas akrobaatilisi numbreid sooritada. Ja kui nad tegelikult maneeži satuvad, siis arvavadki, et rahvas nende oskustest vaimustusse sattunult valjuhäälselt hõikab. Rahvas võibki naerust kõveras olles kõva häält teha, kuid mitte lavalolija oskuste auks, vaid hoopis olukorra absurdse koomilisuse ehk lihtsalt öeldes lihtsameelse kodaniku lolliks tegemise pärast.
Paraku ongi reality show’des teleekraanil professionaalide asemel sageli nõrgad amatöörid. Paljud sellistesse saadetesse kutsututest/pürgijatest ei mõista, mida rahvas neist tegelikult arvab, mida kõlanud publiku naer nende elus edaspidi tähendab. Nad ei mõista, kuidas meelelahutustööstus neid ära kasutab, nad ei oska ennast selliste ohtude eest kaitsta.
Eriti kaitsetud on lapsed. Üheks reaalseks ohuks on sõltuvus. Mõnegi jaoks on kasvõi korraks pildile pääsemine, ja veel enam taaspääsemine, kujunenud lausa kinnisideeks, mis sunnib endale tähelepanu tõmbamiseks järjest jaburlikemaid viise otsima.
Kõikvõimalikes kohtades ja poosides enesepaljastus on neist sümptomitest üks levinuimaid, kuid paraku näitab see suuresti mitte keha ilu, vaid vaimu puudulikkust. Nii võibki öelda, et selline „kuulsus“ on narkootikum ja taoliste reality show’de tegijad narkodiilerid. Usu asemel on massidel uus oopium. See on reaalsus.
(Autor on BFM-i ja Tartu Ülikooli meediaõppejõud.)
