Riigisaladustega töötajatele kohustuslik valedetektori test!
Äsjane KaPo staažika venelasest töötaja Aleksei Dresseni riigireetmises kahtlustatavana vahistamine paneb tõsiselt mõtlema selle üle, et kui palju siis Eestis neid riigireetureid veel ametites on? Kui Dressen sai rahulikult meie ja meie välispartnerite saladusi aastaid Venemaale müüa, siis on midagi KaPo sisekontrollis ikka tõsiselt mäda. Alles oli meil politseinikust riigireetur Herman Simm. Jõustruktuurides üldisemalt on asi käest ära, isegi kui siseminister püüab reeturite vahistamisi serveerida millegi positiivsena. Tore muidugi, et lõpuks pikaaegsed reeturid vahele jäid (suuresti meie Lääne liitlaste abiga), kuid miks see nii kaua aega võttis ja miks üldse sellised inimesed tööle saavad?
Kummaline on, et Dressen saabus 2007. a. aprillis ehk siis Pronksmässu ajal purjus peaga tööle. Tema tegeles ka nn äärmusrühmituste ja eesti rahvuslastega ning koostas ohuraporteid. Sam jäi hoopis tähelepanuta Öise Vahtkonna riigivastane ja Venemaaga kordineeritud tegevus. Kummaline on ka see, et KaPo-s ei reageeritud sellele, et Dressen purjuspeaga tööle tuli. Selliste fopaade eest peb KaPo-s tugev uurimine toime pandama ja seda tõsiselt tuulutama, et sellised asjad enam ei korduks.
Dressen olevat andnud välja ka KaPo endi töötajate nimekirja. See ongi Eestile vast suurim löök, sest nüüd on need paljastatud KaPo töötajad kasutud ja nende aastate (aastakümnete) pikkune kallis koolitus vett vedama läinud. Nüüd tuleb riigil alustada uute inimestega nullist ja see on väga ränk ja vaevaline töö. Sisuliselt on KaPo tänaseks likvideeritud. Muidugi see likvideerituse aste sõltub sellest, paljude töötajate andmeid Dressen venelastele vahendas. Karta on, et paljude, sest selleks oli tal aastate jooksul piisavalt aega. Ja eks Venemaad huvitavadki just efektiivsemad, juhtivad ja enim koolitatud KaPo töötajad, keda on mõtet tulevikus värvata või kasvõi šantaseerida.
KaPo-st on väga lühinägelik ja hooletu avaldada ka oma enda töötajatele KaPo tööliste nimekirju. Mida suurem salastatud KaPo enda sees, seda edukam oleks ka KaPo ise ja koos temaga ka muidugi tema tööandja - Eesti riik! Iga KaPo töötaja teadku vaid oma valdkonnas otseselt töötavaid inimesi ja parem oleks, kui neidki teaks ta vaid varjunimede kaudu. Just KaPo sees on vaja salastatust ja kontrolli suurendada, sest pole kellegile saladust, et just neid - informeeritud inimesi - , soovivad välisriigid värvata.
Kõigil inimestel, kes Eestis puutuvad kokku riigisaladustega, peaks peal olema kõige rangem turvakontkontroll. Kontrollida tuleks piltlikult iga nende ja nende pereliikmete liigutust (rahade liikumist, reisimisi jne.). Üheks kontrollimise meetodiks peaks olema valedetektori kasutamine nende peal. Kuigi säärane detektor ei ole 100% usaldusväärne, saab siiski selle abil avastada enamuse riigireeturitest, sest kahtluse tekkides saab muude vahenditega edasi uurida ja reetur lõpuks ikkagi paljastada. Samuti on tänapäeval olemas vastavad "tõeseerumid", mis avavad inimese keelepaelad ja ta räägib kõik vajaliku välja. Eks võtteid ole teisigi ja KaPo peaks nendega ise paremini kursis olema.
Tekib aga ka küsimus, et miks tänaseni ei ole riigisaladustega kokku puutuvatele inimestele kehtestatud (näiteks kord kuus) valedetektori kontrolli? Kas see on siis nii kallis ja ebamugav protseduur, et kaalub üles riigireeturite tekitatava kahju? Seda on küll raske uskuda. Riik kes hoolib enda ja oma partnerite saladustest ja hindab oma iseseisvust, teeb kõik selleks, et ära hoida riigisaladuste lekkimist. Piltlikult pole riigireetmise puhul tegu millegi vähemaga, kui kauplemine ja äritsemine Eesti iseseisvusega. Iga reedetud saladus on tükike kadunud iseseisvusest!
