Iga nn võlgnik teab, kuhu, kellele ja mille eest ta võlgu on, ei hakka siinkohal sellese pikemalt süvenema. Faktiliselt on tekkinud osa võlgu laenamiste teel, osadel puhkudel pole aga võlgnik saanud mingisugust kasu ehk siis pole saanud raha, kuid peab seda välja andma.

Kohtutäiturite puhul on tegemist suisa seadusliku maffiaga, kes õnnetut võlgnikku armutult pitsitavad. Selge muidugi on, et võlgnevus, olgu see kahjunõue, trahv või muu selline, tuleks isikult kuidagi kätte saada. Seega on ka loomulik, et mingisugune seaduslik instants sellega ka tegeleb. Samas on ka põhjused, miks võlgnevus täiturini ei jõua. Enamus juhtudest on selleks mitte viitsimatus maksta, vaid hoopis ebapiisavad majanduslikud vahendid.

Oletame, et keegi saab trahvi piletita sõidu eest näiteks 20 eurot. Kuna tal pole seda võimalik tasuda ettenähtud ajalistes raamides, jõuab too nõue kiirelt täiturini ja sellest saab ligi 60 eurone sissenõue? Kust kohast sinna otsa tekib 40 eurot, selline lisatrahv on põhjendamatult suur. Eeldame nüüd, et vältimaks konto arestimist inimene tasubki selle 60 eurot täiturile, aga nüüd ei saa ta endale enam osta kuukaarti ja tõenäoliselt kordub sama lugu lähima kuu aja jooksul.

Kui antud nõue jääb vabatahtlikult rahuldamata, siis arestib täitur konto, seega kõik, mis jääb üle miinimumpalga rändab täituri arvele. Sageli, paralleelselt konto arestimisega rändab kirjake ka tööandja lauale, kes võib sellele reageerida vastuoluliselt. Õnnetute juhtumite korral võib saada selles alus töötaja vallandamiseks viimase ebausaldusväärseks muutumise tõttu. Kohtutäitur Mati Kadak mainib antud asjaolu põgusalt Eesti Päevalehe artiklis, samas olen ma ka kokku puutunud näidetega elust enesest, kusjuures ainsaks põhjuseks usalduse kaotusel ongi too õnnetu kiri.

Tahaksin küsida, mis õigusega saadab kohtutäitur tööandjale töötaja majanduslikku seisundit kajastavat informatsiooni? Kas võlgniku arvete arestimisest on vähe või? Kui töötaja saabki miinimumpalgale analoogset palka, (see on ka sage põhjus, miks võlgnevus tekkinud on), mis mõte on saata veel nõue tööandjale, kas võlgniku usissetulek muutub sellest või? Muutubki vahest olematuks. Aga kui tööandjat teavitatakse, miks siis võlgniku lähedasi ei teavitata, selgitage välja ja saatke tervele võlgniku lähikonnale kiri, näete, teie sugulane on võlgnik, aidake mehel ära maksta. Sama teeks välja ju.

Aga palun, arestige konto, pange krediidiinfosse üles märge, et isik ei ole krediidivõimeline, aga ärge õõnestage inimeste jalgealust tema tööandja ees, selline tegevus peaks olema lubamatu.

Toon veel teise näite. Oletame, et isik on lahku läinud oma naisest ja maksab viimasele alimente, mingi perioodi jooksul on isik tööta ja teine pool esitab täiturile avalduse elatusrahad kätte saada. Täitur hakkab menetlema kahte asja, alimentide laekumist ja tekkinud võlgnevuse kätte saamist. Mis juhtub? Juhtub see, et võlgnik, kes on uuesti leidnud töö, saab palka näiteks 500 eurot, sellest 191 maksab ta elatusrahaks. Elatusrahade võlgnevuse nõue aga lubab arestida konto ulatuses, mille alusel saab võlgnik kätte vaid 140 eurot, ülejäänu läheb võlgnevuse katteks ja täituritasudeks.

Võimaluseks oleks sõlmida muidugi maksegraafik, kuid vaevalt 19 eurot kuus rahuldaks osapooli. Järgnevalt üritab täitur müüa võlkiniku vara, niipalju kui seda vähegi on. Kuidas nii saab? Mis moodi peaks inimene tulema kuus toime 140 euroga? See on justkui vihje, et pane omale pael kaela ja koli teise ilma. Paraku saab ainult töötav ja elus inimene tasuda võlgasid, sissetulekute alampiirid, mida ei saa arestida peaksid olema kõrgemad.

Selle asemel, et terroriseerida mõnd trahvi saanut, kes ei ole suutnud seda tasuda, töökoha ja sissetulekute ohustamisega võiks olla võlgnikul võimalus tasuda võlgnevus tehes ühiskondlikult kasulikku tööd. Mis vahe peaks olema näietks Tallinna linnal, kellelt bussijänes tasuta sõidu on näpanud, kas linna arvele laekub 20 eurot või tehakse trahvi tasumiseks mõistlikus ulatuses linnale heakorratöid.

Praegustes tööturu- ja majandustingimustes tuleks aga tööandja jätta välja võlgniku võlaringist. Pangakonto arestimine, krediidiinfosse ülestähendamine on täiesti piisavad abinõud. Sest tõesti, võrdselt tööandjaga võiks teavitada kõiki võlglasega seotud isikuid, aga ka võlglasel peab olema teatud majanduslik privaatsus.