Lavale minnes on mänguvedru üles keeratud

„Mul pole ühtegi unistuste rolli ega ka okast südames, et õige aeg on möödas ja Romeo jäi mängimata. Soovin lihtsalt, et mu rollid oleksid mulle huvitavad ja teistele korda läheksid,“ ütleb Karol Kuntsel intervjuus Õpetajate Lehele.

Karol Kuntsel, kas teie rollide puhul kehtib ütlus, et kõige armsam laps on valulaps?

Siis küll, kui läbi selle valu sünnib midagi toredat. Aga alati ei pruugi nii minna. Vahel on väga raske ja lõpuks... ongi lihtsalt raske. On ka töö käigus armsaks saavaid rolle, milles avastan uusi ja huvitavaid külgi. Neid on eriti tore teha. Näide on kooliajast – Artemon. Esialgu tundus see koer täiesti ebaoluline tegelane. Koolis tahetakse mängida ikka „suuri ja tähtsaid” osi.

Te mängisitegi selle osa tähtsaks ja vahvaks. Ikka veel öeldakse, et Kuntsel oli ju Artemon.

See on suuresti lavastaja teene, et Artemoni roll niimoodi arenes.

Kui palju on teis „Mary Poppinsi” Berti?

Eks minuski ole unistajat. Püüan mitte võtta halba väga südamesse, vaid vaadata asjadele läbi helgema prisma nagu Bert. Täna on ta korstnapühkija, homme mängib tänaval leierkasti ja on seejuures õnnelik. Me kõik võiksime rohkem märgata asju, mis on head ja toredad. Alati on põhjust nurisemiseks, et pole seda, teist või kolmandat, aga kuhu see välja viib? Ainult suurde musta auku.

Kuidas teis teatripisik tärkas?

Mulle tundus juba päris väikesena hästi põnev kedagi teist mängida. See on võimalus uurida kedagi lähemalt, püüda tajuda maailma nii, nagu tema seda teha võiks. Lasteaias mängisime näiteks Jussikest ja tema seitset sõpra, Sööbikut ja Pisikut.

Teatris käisin lapsena nii palju, kui Saaremaal teatrit käis, ja väga harva sõitis kool Tallinna etendusi vaatama. Reedeti vaatasin telekast teatriõhtuid. Need olid täiskasvanute etendused, aga ikka oli huvitav. Teatrilummus ja salapära oli see, mis mind tõmbas. Hilisem teatri telgitaguste avastamine tegi natuke nukraks. Oli küll väga põnev, aga samas ka kurb. Nagu lapsepõlv oleks läbi saanud.

Milline õpetaja on teie kursuse juhendaja Elmo Nüganen?

Ta oli õpetajana ülimalt praktiline. Kuna ta on ka ise näitlejaharidusega, tunneb ta näitlejatööd läbi ja läbi ning teab, millega õpilased hiljem teatris kokku puutuvad. Ta on teatud mõttes isakuju – väga autoriteetne. Seni mõtlen praktiliselt igas töös, kuidas tema oleks asja lahendanud, või tulevad silme ette mälupildid, mis mind praegugi aitavad, aga millele ma kooliajal ehk ei osanud tähtsust omistada. Tema kooliaegse õpetuse „töötlemine” käib kogu aeg edasi. Aeg-ajalt võtan uuesti kätte oma erialapäeviku, et mõtiskleda teemadel, mida Nüganen meile õpetas.

Nüganen võis olla vahel kärsitu. Paljud on öelnud, et ta ei kannata oodata, millal sa ükskord selleni jõuad, mida ta ootab. Aga tal on imetlusväärne oskus käivitada.

Milline lavastaja on teile hea lavastaja?

See on väga individuaalne. Suurt rolli mängib lihtsalt inimlik klapp. On ka lavastajaid, kel on tohutu veenmisjõud.

Näiteks kes?

Näiteks Nüganen. Isegi kui sa teda hetkel lõpuni ei mõista, veenab ta sind oma olekuga.

Kas vahel on ka tunne, et no sellest asjast ei tule küll midagi?

On küll. Maria Klenskaja ütles kusagil: vahel tundub, et teatritöö on nagu briketi tassimine ühest kohast teise. Nii raske! Aga inimene unustab raskused ruttu ära. Vahel kolleegidega naerame, et esikani oli väga raske prooviperiood. Pärast esikat tundus, et polnudki nii raske.

Milline lavapartner teile meeldib?

See, kelle puhul tajun, et ta on kohal. Ja tunnen, et temas on „mänguvedru” üles keeratud. Hea partneriga on mõnus mängida. Ootad, kuidas ta täna teeb. Et kui mina teen nii, siis kuidas ta selle vastu võtab. Mitte et mina teen küll nii, aga tema võtab selle vastu ikka naa, sest ta on niimoodi harjunud. Peab olema mängulustiga partner. Selliseid häid partnereid on päris palju.

Mida soovitate koolilapsele, kes unistab näitlejaks saamisest?

Näitlejal võiks olla uudishimu ja huvi inimese vastu – kuidas ta psüühika toimib, kuidas ta mõtted mõjutavad emotsioone või vastupidi; huvi näha maski taha. Paljud inimesed sildistavad väga kergesti: tema on selline, tema selline... Näitlejal võiks olla huvi kahelda. Näitleja võiks olla koostööaldis, kui ta just ei taha teha monoteatrit. Arvan, et isegi kui oled väga andekas, võib osutuda võimatuks teatrit teha, kui sa ei suuda teha koostööd. Või siiski osutub võimalikuks, aga on äärmiselt piinarikas kõigile, kes su ümber on. Loomulikult soovitan palju raamatuid lugeda, käia lahtiste silmadega ringi, et koguda teadmisi inimese mitmekülgsusest ja suurest saladusest tema sees.

Kümme aastat tagasi vaatasin Broadwayl üht muusikali, kus mängisid lapsed. See oli ülimalt professionaalne. Hämmastavalt hästi mängitud, tantsitud ja lauldud. Ja mõjus kokkuvõttes kohutavalt õõvastavalt. Sest ma mõtlesin: isegi kui need seitsme-kaheksa-aastased lapsed on väga andekad, ei ole nad elus teinud mitte midagi muud kui valmistunud selleks näitlejatööks. Ja vaat seda...

Nagu Hiina ärapiinatud lapsvõimlejad?

Jah. Nii et ma ütleks pigem, et ärge liiga palju ette valmistage. Muidugi tuleb kasuks mitmekülgsus, laulu- ja pillimänguoskus, aga see pole kõige tähtsam. Kahtlemata tuleb raskusi ületada ja ennast arendada. Aga ei tohi ära unustada, et elu on ka nautimiseks. Mulle meeldib elus tasakaal.

Täispikkuses intervjuud loe Õpetajate Lehest