Hans H. Luik: Kas sina tahad juba lahkuda planeedilt?
Internet võib minna kiiremaks, aga et elu palju paremaks läheb, seda vist niipea loota ei saa. Me kõik teame, millega elu lõpeb. Jah. Aga enne me ju ikkagi elame? Omal maal, iseendi valitud kaaslastega, võimelised liigutama ja lehvitama ning paljunema. Teadmisi omandama, arveid maksma ja arveid esitama, koostööd tegema.
Surm ja allakäik
Surm ja allakäik on selleks korraks vist edasi lükatud. Looduse lavale on tormanud kevad. Surma ning hääbumise kajastus meie kõikvõimalikus kunstis aga leiab muudkui uusi kujundeid ning rahastajaid.
2. aprillil esietendus Kanuti saalis Külli Roosna ja Kenneth Flaki tantsuetendus „The Chinese room“. Energiline ja väga füüsiline tantsutükk koreograafiaga inimrobotitest akrobaatikani. Ilus valguspark, millesugust tantsulaval esmakordselt nägin. Aga lõpus esitas Külli teksti inimkonna lõpust. Minu meelest etenduse tähenduses täiesti mittevajaliku.
Roosna ja Flaki tegevus on rahvusvaheline, küllap arvasid tantsijad, et selline apokalüptiline fraas kuidagi liidab vaatajat. Lause inimkonna surmast, see on justkui diip.
Psühholoogiline trauma, ekstsentrikud...
Mina aga olen tumedate toonide suhtes immuunseks muutunud. Lars von Trier oma „Melanhooliaga“ on üks väheseid, kes suutis maailmalõpust ilusa asja teha. Eesti filmis aga on igasugune "noir" ammu lämmatama hakanud. Isegi Ilmar Raagi "Klass", rääkimata filmidest "Mina olin siin", "Punane elavhõbe" või "Vasaku jala reede", mis räägivad vaatajatega ikka lõpliku eetilise allakäigu, imbetsillsuse, suhtluse purunemise ja troostituse keelt. Ilusamad filmid troostitusest on Veiko Õunpuu "Sügisball" ja "Püha Tõnu kiusamine".
Suhtlemisvõimetusest, unistuste nurjumisest Lasnamäel/Mustamäel saab muidugi teha ka õnnestunud filmi, nagu "Sügisball" ongi. Minu kodumaine lemmikfilm "Kirjad Inglile" sisaldab omajagu sürri ja kohanemisvõimetuse stseene, kuid põhitaotlus tundub ikkagi helge.
Kadri Kõusaare värske film, mida Eesti Filmi Sihtasutus lõpuks ometi toetada otsustas, rõõmustab heade näitlejatöödega inglise ja rootsi artistidelt. Monteerimata materjali põhjal, mida näinud olen, pannakse siin üles näitejuhtimise uus Eesti latt.
Ka filmi faabula ei valmista Eesti filmi taustal, nagu öeldakse, pettumust. Üks ränga psühholoogilise trauma saanud ektstsentrikust mehike kukub inimesi tapma ja saab siis filmi lõpus ise kuuli. "Hoiatusfilm", on vist see žanr. Arvan et Kadri filmil on Cannes`i žürii silmis suured šansid.
Täispikka versiooni Hans H. Luige arvamusloost saab lugeda Juku-Kalle Raidi KesKusi aprillikuu numbrist.
