Tõnu Põder Eesti laskesuusatamisest, nišialadest ja vandenõuteooriate paikapidavusest
Televaatajate arvu tõusu üle, aga sellega mõõdetakse ju kaasajal spordiala populaarsust, võivad kadedust tunda mitte ainult nišialade nagu maailma mõistes seda näiteks murdmaasuusatamine või jäähoki on vaid ka paljude suvespordialade viljelejad.
Ala on igati väärt, et alates tugitoolisportlastest ning lõpetades lapsevanematega kõik rahul oleksid. Spordisõber näeb teleekraanil märkide langemist ja tajub võistluse kulminatsiooni nii viimase lasketiiru kui finišini. Paljud emad-isad on aga õnnelikud, kui nende elukohas on võimalik laps panna tegelema spordialaga, mis arendab noores inimeses vastutustunnet, kiiruslikku jõudu ja vastupidavust ning vajab kõrget intellekti. Harrastusega, mis saab toimuda ainult puhtas õhus ja kui järeltulijast ei tulegi tippu, siis rõõmustavad vanemad, et biatlon on ära hoidnud lapse kängumise arvuti taga või sattumise halbade sõprade seltskonda.
Alates 2004. aasta Oberhofi maailmameistrivõistlustest on Eesti riigitelevisioon kiiduväärselt teinud tiitlivõistlused kättesaadavaks ka neile, kel pole võimalik nautida Eurospordi või Soome telekanaleid. Ülekannete kommenteerijad on tänaseks suutnud läheneda laskesuusatamise saladustele, oskavad televaataja rõõmuks rääkida juba ka sellest, mida pilt näitab ja vähemalt lõppenud Ruhpoldingu MM-i ülekande kommentaaris ei kuulnud ma enam väljendeid „sinikollane trikoloor“, „Rootsi kunn“ või muid sarnaseid, mis televaataja kõrva veel aasta tagasi riivasid. Viimati ainult korra välisriigi sportlase kohta kõlanud „see vend“ annab lootust, et 2013. aasta MM-i ülekanne teles võiks vaatajani jõuda juba täiusliku kommentaari saatel.
Tosina aasta tagustel IBU juhtidel on suured teened ka selles, et Austria armee erubrigaadikindrali Günther Swatzi juhtimisel välja töötatud plaani järgi hakati kasutama üha suurenevaid rahalisi vahendeid, mis saadi teleülekannete müügist ja reklaamitulust laskesuusatamise arendamiseks igas maailma nurgas, ja seda põhimõttel, et kes enam osaleb võistlustel, see saab rohkem ka IBU poolset toetust. Nii on mitte ainult IBU liikmesorganisatsioonide arv kõrge, vaid ka tiitlivõistlustel on osalevate maade arv suur, seekord tublisti üle 40 riigi.
Aga iga organisatsioon, mille kasv on olnud tormiline, võib kokku põrgata ootamatute probleemidega. Seda nägime ka viimasel Laskesuusatamise MM-il Ruhpoldingus.
Kui seni oli spordisõber harjunud, et teatevõistluse, seekord siis segateatevõistluse võidab võistkond, kelle ankrumees ületab finišijoone esimesena, siis Ruhpoldingu MM üllatas televaatajat, kel IBU reeglid peas pole, sellega et esimesena lõpetanud Sloveenia võistkond jäi tegelikult teiseks. Kõik on korrektne, sest IBU võistlusmäärustiku järgi otsustatakse järjestus teatevõistluse lõpetanud ankrumeeste järgi pärast seda kui on tehtud vajalikud täpsustused ja ümberarvutused sõiduajas.
Norrale kulla andmise näitel tuleb nentida, et finišiajast saab maha arvata võistluse žürii otsusega siis, kui märklaud on olnud vales asendis, või pole töötanud ja sportlane on seetõttu teenimatult kulutanud aega kas uue märgi juurde suundumiseks või ebaõiglast trahviringi läbides. Ainult et, see ei ole ju enam teatevõistluse eesmärgile vastav üritus!
Elamus viimase vahetuse tihti dramaatilisest võitlusest võib asenduda nii võistlejate kui ka pealtvaatajate jaoks alles hiljem selguva raamatupidajaliku otsusega, mis on omane pigem kümnevõistlusele, kus viimase ala 1500 meetri jooksu võitmine ei pruugi tähenda esikohta kahe päeva arvestuses.
Piinlik olukord Ruhpoldingus tekkis sellest, et kasutusel olnud HORA valmistatud nn elektroonilised märklauad streikisid. Björndalen tabas, aga märk ei reageerinud, siis püüdis kogenud sportlane varupadrunitega tõrksat märki alla lasta, kulutas selleks palju aega, aga elektoornika oli kangem ja Norra esindaja pidi läbima trahviringi, mida ta polnud välja teeninud. Laskesuusatamise pidev jälgija teab, et elektroonilised märgid on ennast häbistanud ka Nove Mestos peetud võistluse ajal ja mujalgi. Teleekraanilt on mitu korda näha olnud, et lask läheb õige mitme tolli jagu mööda, aga märk kukub alla ikkagi.
Lisaks kõigele muule hakati kitsamates ringkondades, nagu niisugustel puhkudel sageli juhtub, arendama vandenõuteooriaid, et kes ja missugusel tehnilisel viisil saavad mõjutada märke oma sportlaste kasuks. Ja inimeste siirast murest võib aru saada, eriti kui kusagil netiavarustes deklareeritakse, et heal häkkeril pole probleemi isegi NASA arvutitsesse sisse minna. Mitte ainult vandenõuteoreetikud vaid ka asjatundjad vangutavad päid ja mõtlevad, et miks pole ikkagi kasutuses end lollikindlana tõestanud Kurvineni märgid. Need on mehaanilised ja elektroonilised korraga, mehaaniline poolt ei luba elektroonilise poole rikke korral sportlasele liiga teha. Oma nime on need märklauad saanud selle väljatöötajalt Kurvinenilt, meie põhjanaabrilt.
Mina jagan Umberto Eco loengutes kuuldud arvamust vandenõuteooriate kohta, tema ütleb, et harva on asjade taga vandenõud, inimesed lihtsalt ei suuda uskuda, et enamjaolt pole tegemist vandenõuga vaid suure inimliku lollusega. Arvan, et keegi pole sättinud ega ehk saagi panna HORA märke toimima omale kasulikus suunas. Aga et maailmanimega suurtootja on mitmetele rahvusvahelistele laskesuusakeskustele suutnud oma toote paremini maha müüa kui väike Kurvineni perefirma, seda usun ma küll. Loodan väga, et juba järgmiseks hooajaks vaadatakse vähemalt IBU tippvõistlustel kasutatav tehnika hoolikalt üle. Kaalul on liiga palju, et asi unustada ja mõelda, et edaspidi elektroonika sajaprotsendiliselt toimib. Juba järgmiseks tiitlivõistlusteks on vaja aru pidada ja otsustada, mida teha, et teatevõistlus säiliks haaravana, niisugusena, nagu see Ruhpoldinguni oli. Seni on IBU tehniline komitee näidanud märkimisväärset kiirust ala nauditavust segavate asjaolude likvideerimisel, sellest seltskonnast nüüd sõltubki, kas teatesõit on edaspidigi täis põnevust ning sõltub ainult võistlejate võimetest ja mitte märklaudade tehnilisest seisundist.
Võiks väita, et eesti laskesuusatamine, alustades juba sõjaeelsest patrullsuusatamisest, ei ole kogu meie riigi eksisteerimise vältel olnud nii heas seisus nagu praegu. Kümnendi jooksul juhendab esindusvõistkonda juba teine nimekas välistreener. On sümpaatne, et peatreener Maris Cakars võtab oma abilisi mõtlevate inimestena ja ei luba neil olla ainult tema suuvooder. Viimane on Marise enese väljend. Lätist meile appi tulnud mees soovib teada ka noore abitreeneri arvamust ja huvitub selle koostatud plaanidest ning on abiks ka muudele taustajõududele. Mitte ainult koondise juures vaid ka meie klubides töötavad oma ala asjatundjad, ning laskesuusatamine on laste ning noorte hulgas väga populaarne.
Viimasel hooajal saime lõpuks ka esimese taasiseseisvunud Eesti maailmameistri. Tõsi küll, Grete Gaim saavutas selle tiitli noorte hulgas, aga kusagilt tuleb ju alustada. Kui Gretest rääkida, siis suutis ta juba möödunud hooajal MK etappidel tulemuslikult võistelda soliidsete, enesest üle tosina aasta vanemate prouadega. Aga ka Darja Jurlova ning Kristel Viigipuu näitasid edasiminekut ja tahet tõsist tööd teha. Meestest teeb rõõmu Kauri Kõivu tubli samm edasi ning ega vana kaardivägigi pole oma viimast sõna veel öelnud.
Eelmise hooaja lõpust on meil IBU-s taas oma mees. Kristjan Ojale anti mais 2011 pidulikult üle IBU tehnilise delegaadi tunnistus. Ehk siis dokument, mille omanikku võib pidada laskesuusatamise kõrgeimaks asjatundjaks, kellele võidakse usaldada kuitahes tähtsa rahvusvahelise võistluse kontroll või korraldamine.
Eestis on juba õige mitu aastat olemas kaks võistlus- ja treenigpaika, mis vastavad rahvusvahelistele nõuetele. Tehvandi lasketiir sai just IBU-lt 2013. aastaks tingimisi A-reitingu, kusjuures olemasolevad probleemid olla keskust haldava sihtasutuse juhtkonna sõnul ette pandud tähtajaks lahendatavad. Aga ka Haanja suusakeskuse lasketiir on andnud võimaluse sealgi rahvusvahelisi võistlusi korraldada. Vaid kümmekond aastat tagasi oli see veel ainult unistus.
Ülaltoodu on medali ilusam külg. Teiselt poolt ei tohiks eirata tõsiasja, et treenerite, eriti erialase kõrgharidusega treenerite keskmine vanus suureneb iga aastaga. Mis tähendab, et noori juhendajaid on lisandunud viimasel ajal kahetsusväärselt vähe. Tõsi, ülikooli on lõpetanud mitu noort laskesuusatajat ja treenereid oleks klubidesse hädasti juurde vaja.
Aga eesti laste- ja noortespordi rahastamise süsteem ei paku lahendust, kust saada raha tänastelegi treeneritele inimväärse töötasu maksmiseks, rääkimata võimalusest uusi spetsialiste juurde palgata. Kohalike omavalitsuste tahe laste- ja noortesporti edendada on hea, aga võimalused väga piiratud. Olen kadedusega imetlenud Vastseliina valla suurt panust oma lastele sportimisvõimaluste loomisel. Näen ka mitmete teiste Lõuna-Eesti omavalitsuste head tahet, kuid sellest jääb väheseks, et maksta palka noorele mehele või naisele, kes oma elu alles alustab ja seega ehk enamgi raha vajab, kui need inimesed, kel kodu olemas ning lapsed juba suured. Siis veel see, et laskesuusatamise treeneri vastutus ei ole võrreldav enamike teiste spordialade juhendajatele pandud ülesannetega. Ning lõpuks, ei tohi unustada, et lisaks laskesuusatajatele vaatavad ju omavalitsuste poole lootusrikkalt ka paljude teiste spordialade inimesed.
See pole küll käesoleva loo teema, aga nii haridusametnikud kui ka spordijuhid peaksid oma suhtumist laste- ja noortesporti meie kiiresti muutuvas maailmas revideerima. Ei pea sugugi olema füsioloogiaprofessor, et näha, mida liikumisvaegus lastega teinud on. Uskuge mind, lastele värskes õhus huvipakkuvate liikumisvõimaluste loomine koos haritud juhendaja kaasamisega oleks ainuke, mis see sõna nüüd oligi – meede, mis suudaks tulevikus ära hoida haigekassa pankrotistumise.
Pealinnas ja seda ümbritseval Harjumaal elab usutavasti üle kolmandiku Eesti elanikest. Ikka ja jälle kuuleme, et rahad liiguvad ainult Tallinnas. Paraku on niisuguse inimressursi ja rikkalike rahalisete vahenditega regioonis ainut kaks spordiklubi, milles laskesuusatamist harrastatakse. Treeneridki on nendel klubidel ühed ja samad, kaks inimest, mis sest, et oma alal tublid tegijad, aga ikkagi ainult kaks. Kaks meest ei suudaks ka ennast lõhki tõmmates tegeleda sadade ja sadade huvilistega, kes potentsiaalselt võiksid täiendada sealsete noorte laskesuusatajate ridu. Ka pealinna kandi panus esinduskoondistesse pole olnud rahvaarvu vääriline. Meestest oli Dmitri Borovik viimane, kes ka täiskasvanuna oma potentsiaali suutis enam vähem välja võistelda, talvel ehk mitte nii edukalt, aga mees on ikkagi suvebiatloni maailmameister. Marten Kaldvee oli koondises meeldiv välgatus, ent keegi ei tea, mis kohtade eest võinuks ta jätkates ning edasi arenedes võistelda. Alaliit peaks riigi laskesuusatamise pikemat perspektiivi silmas pidades tegema tugevat lobitööd, et tallinnlastel ja teistel harjumaalastel oleks kasutada nõuetekohane baas kaasaegse lasketiiruga. Arvestades, et muutuv suusaliit on juba täna varasemast koostööaltim, oleks Tallinna kandi suusaalade edendamine koostöös murdmaasuusatajatega lähitulevikus võimalik Küllap siis lisanduvad praegustele tegijatele noored treenerid ning uued toetajaid, kes ala edasi viia aitavad. Huvilisi peaks sealkandis jätkuma.
Laskesuusatamisel, nagu ka igal teisel spordialal, on konkurendid, kes pretendeerivad nii inimressursile, riigi- ja kohaliku omavalitsuse rahale ning eelkõige sponsorrahadele. Viimaste ligimeelitamiseks peab laskesuusatajate manisk eriti puhas olema. Praegust seisu, kus ollakse maailmas riikide arvestuses 13-15 kohal võiks vähemalt rahuldavaks nimetada. IBU 66 liikmesriigist jääb meist tahapoole palju rikkaid riike, millede ainuüksi pealinna asukate seas oleks Eesti rahvaarv vaid üks keskmise suurusega linnaosake. Ka topingulood ei ole laskesuusatajate mainet räsinud. Küll aga saame aeg-ajalt meedia vahendusel osa mingitest skandaalikestest veeklaasis, kus kaugelt vaadates tunduvad ühel pool olevat targad ja võimekad sportlased ja teisel pool rumal juhatus ning kiuslik võõramaalasest peatreener, kes siis sportlastele üksteise võidu liiga teevad.
Mina ei ole enam nii noor, et arvaksin enesel õigust olevat meediale õpetada, kuidas laskesuusatamist kajastada. Küll aga tahaksin lehelugejana et ajakirjanikud, kes nooruslikult mässumeelseid sportlasi usutlevad, esitaksid lisaks kõigile põhjendatud küsimustele veel ühe. Et kas te, kallid noored, enne niisuguste otsuste ja avalduste tegemist ka mõne elukogenuma inimesega olete aru pidanud? Või lausa otse, et kas te olete ise kõige selle peale tulnud või on keegi teile nõu andnud? Mistahes vastusevariandi puhul saaksid asjad palju selgemaks. Jah, meie päevade meedia on juba selline, et hea uudis ei ole uudis ja tublide inimeste igapäevase raske töö kirjeldamine vaevalt et klikke või lehetellijaid juurde toob.
Aga armsad ajakirjanikud, võiks ju ka teisiti arutleda. Mõelge, kuna keegi viimati kirjutas nendest, kes Eesti valdades või väikelinnades sporti edendavad. Naistest ja meestest, kes missioonitundest, armastuset mingi spordiala vastu või mistahes muul põhjusel on oma klubide juhatustes, toetavad sageli isiklikust rahakotist klubi samapalju ehk tihti enamgi, kui mõni linna- või vallavalitsus seda teha saab. On keegi viimasel ajal usutlenud Grete Gaimi esimest treenerit Rein Pedajat või siis omal ajal, Dmitri Boroviki suvebiatloni maailmameistriks tulekul, tema esimest treenerit Tiit Pääsukest? Mõelgem, et äkki on tulevikus, kui selliseid inimesi enam esile tõsta ja neid tunnustada, Eestis veelgi arvukamalt sportlasi, kelle pärast meediaväljaannetel on enam põhjust oma ajakirjanikke rahvusvahelistele võistlustele lähetada, edukatest pikki artikleid treida ja kõige sellega oma väljaannet meediaturul veelgi tulemuslikumalt esitleda.
Alaliidu juhatusel ei ole kerge. Lähenemas on taliolümpiamängud, mis tähendab seda, et A-koondiste ettevalmistuseks kulub senisest enam rahalisi vahendeid aga ka kõige suuremat varandust, vajaliku oskusteabega inimesi. Rahaga üksi ei tee midagi. Eeltoodu paneb pingelisse olukorda alaliidu presidendi. Eeskätt just tema ülesanne on tagada koostöö juhatuses. President peab tegema kõik, et peatreener nõustuks jätkama vähemalt olümpiamängudeni ega paneks meid, vastuseks enese vastu suunatud teenimatutele rünnakutele, oma lahkumisega olukorda, millest ehk võib-olla keegi unistabki. President peab vajadusel tegema komandöri häält, nii et see ka intrigantideni jõuaks. Või kui ta seda teha ei viitsi või ei suuda, tuleks lahkuda ametist. Nii nagu 2005. aastal üks ELSF president tegi. Siiski pole see tänasele presidendile soovitus võitlemisest loobuda. Presidendiametiks sobivaid kandidaate paraku ülearu ei ole, amet nõuab täielikku pühendumist, materiaalset kindlustatust ja hiilgavat suhtlemisoskust koos võimega vajadusel ka ebapopulaarseid otsuseid teha. Alates eelmise kümnendi keskpaigast on juhatus enesele kuulsat presidenti ihaldanud. Sellist Siim Kallase või Toomas Savi tüüpi ikooni alaliidu etteotsa. Samas on raske on ette kujutada, et seda masti inimene peaks nagu kolmanda klassi koolipoiss ajakirjanikule näiteks aru andma, et miks üks tubli koondislane ilma Vene viisata on, või et miks välismaalt siia meelitatud peatreener kohe esimesel tööaastal sportlasi eesti keeles juhendama ei asunud. Ehk on veel meeles, et ELSF oligi aastakese või enam lausa ilma presidendita. Ja oleks võib-olla tänagi, kui üks inimene seda rasket ühiskondlikku, rõhutan, ühiskondlikku, mitte palgalist ametit poleks nõustunud vastu võtma.
Kuid mitte ainult peatreeneriga suhete silumine ei ole presidendi lähiülesandeks. Tundub, et juhatus ei toimi ühtse jõuna. Miks muidu pole juba mitu aastat suudetud eelarvet vastu võtta. Istuv juhatus on varasematega võrreldes eriline ka selles mõttes, et sinna kuulub kolm lapsevanemat, kelle kõigi lapsed koputavad täna jõuliselt omavanuste koondise uksele ja miks mitte on varsti ka täiskasvanute koondiste kandidaadid. Tõsiasi, mis teeb presidendi elu keerulisemaks kui see on mistahes muu spordiala ühenduses. President ei pea muretsema selle pärast, et juhatuse liikmete lapsi teenimatult eelistatakse, ei! Küll aga tundub, et neid vägagi andekaid noori võidakse ebaõiglaselt kohelda hoopis vastupidises suunas, et tõestada juhatuse neutraalsust ja onupojapoliitika puudumist. President peab veel ühte asja silmas pidama.
Millega motiveerida Kristan Oja, kellel lasub täna peasekretärina kohustus olla nii tegevjuht kui ka, pärast alaliidus toimunud koondamisi, tehniline töötaja ühes iskus, et ta Eestis jätkaks. IBU tehnilise delegaadina on mehel kindlasti piisavalt hästi tasustatavaid väljakutseid välismaalt. Mõni võib ju siinkohal eesti biatloni kõige informeerituma mehe kohta öelda, et las läheb kui uued mäetipud kutsuvad, et juba Leningi ütles, et asendamatuid ei ole. Ainult et, asendada tegevjuht 2014 talimängude eelõhtul võib anda sama tulemuse nagu Lenini eksperiment, mis mõnel maal veel tänagi lõppenud pole.
Õnneks on juhatusel salarelv, millega juba lähitulevikus eesti laskesuusatamist veelgi tugevdada, sealhulgas ka inimestevahelised probleemid ära lahendada või vähemalt neid leevendada. Nimelt saab Eesti laskesuusatamise föderatsioon sellel aastal 20. aastaseks. Usun, et tänased alajuhid ei taha alla jääda neile, kes ELSF 10. juubeli puhul väikese teaduskonverentsi korraldasid ja seejärel kõik laskesuusatamisega seotud inimesed ühisesse pidulauda kutsusid. Mulle on räägitud, et mõnda meest polnud toona konverentsi ja koosviibimise järel paar päeva näha. Pärast seletanud, et tegeles uute sponsoritega... Igal juhul leiaksid ka üksteisega mitte päris ühel nõul olevad tegijad pidulikul kokkusaamisel ühise keele palju tõenäolisemalt kui e-kirju laiali tulistades.
Seega, täna on olukord laskesuusatamises parem kui kunagi varem, ärme siis seda seisu maha mängime. Üks asi veel, hoiame pöialt ka murdmaasuusatajatele, loodame et neilgi hästi läheb. Võlgneme ju suusatajate kunagisele edule selle, et Eestimaa on talviti täis kõrgekvaliteedilisi suusaradasid, kus väikesed inimesed, loodetavasti tulevased laskesuusatajad, oma esimesi suusasamme teevad.
Tõnu Põder on ELSF ekspresident, Elva suusaklubi president ja IBU Rahvusvahelise kategooria kohtunik.
