Priit Toobal: Keskerakond muutub kriisist tugevamaks ja saab hääli juurde
Viimaste nädalate meediapilti mõjutas oluliselt erakondade populaarsusuuringute tulemus, mille kohaselt tõusis Sotsiaaldemokraatlik erakond (SDE) Eesti kõige populaarsemaks parteiks, edestades Reformierakonda ühe protsendiga.
Seesugune küsitlustulemus pani rõkkama nii sotsid kui pea kogu meedia, mis üsna punaseks värvus ning arutles, kellega ikka Sven Mikser valitsust tegema hakkab. Avaliku arvamuse uuringutel on kahtlemata teatav mõju inimeste poliitiliste eelistuste kujundamisel, samas tuleb igasse erakondade populaarsusuuringusse suhtuda teatava skepsisega, sest päris tõene pilt selgub alles pärast valimissedelite kokkulugemist.
Järgmise aasta oktoobris ongi võimalus näha erakondade tegelikku toetust kui valitakse kohaliku omavalitsuse volikogude liikmeid. Nii nagu eelnevatel, on ka neil kohalikel valimistel märgilise tähtsusega just tulemus suurimas omavalitsuses, Tallinnas.
Siinkohal tuletan meelde 2009. aasta kohalikke valimisi, kus Keskerakond sai rohkem hääli kui Reform, IRL ja sotsid kokku. Sotse edestas Keskerakond muide umbes 98 000 häälega. Keskerakond on suutnud ka valitsemisperioodi vältel olla pealinnas teistest erakondadest pidevalt edukam ning see trend jätkub. Olles Tallinna juhtiva erakonnana pealinlaste seas jätkuvalt kõige populaarsem näitab linnajuhtide tubli tööd. Võrdlusena võib tuua riigitasandi, kus vastupidiselt on valitseva koalitsiooni toetus vähenemas ning opositsiooni oma kasvamas.
Valijate arv suureneb
Nii nagu iga erakonnas, on ka Keskerakonnas olnud paremaid ja halvemaid aegu, meie populaarsus on olnud kõrgem ja madalam. Paljus on erakonna toetus valijate hulgas seotud just erakonna sisekliimaga – erakonna liikmete, seda eriti tipp-poliitikute omavahelise läbisaamisega. Igati mõistetav on see kui valija pelgab erakonda, kelle liikmed vastanduvad teravalt meedia vahendusel.
Keskerakond Eesti vanima erakonnana on elanud üle mitmeid seesuguseid keerulisi olukordi, kuid neist välja tulles alati valijate toetust juurde võitnud. Kui 1995. aastal sai Keskerakond Riigikogu valimistel 76 634 häält ning 16 saadikukohta, siis 1999. aastal kasvas häälte arv pea 1,5 korda, tulemuseks oli 113 378 häält ning mandaate saadi juurde tervelt 12 võrra.
Mäletatavasti lahkus 1996. aastal Keskerakonnast hulk liikmeid, eesotsas aasta erakonda juhtinud Andra Veidemanniga. Üheskoos moodustati Arengupartei, mis aga paari aastaga kuulsusetult hääbus.
2004. aastal pidasid samuti mitmed Keskerakonna toel poliitikatippu jõudnud inimesed paremaks lahkuda, teiste hulgas ka mõned endised ministrid. Aasta pärast „aadri laskmist“ oli erakond tugevam kui varem ning edestas kohalikel valimistel teiseks jäänud Reformierakonda enam kui 40 000 häälega. Ka parlamendivalimistel sai erakond võrreldes eelmiste valimistega rohkem hääli ja kohti. Nii nagu pärast neid keerulisi – 1996. ja 2004. aastat, muutub Keskerakond taas ühtseks ning veelgi tugevamaks. Ja meie valijate arv suureneb.
Sotsidest tehakse uus tulija?
Eesti inimestel on aeg-ajalt olnud suur soov hääletada uue tulija poolt. Nii sai valitsusse Res Publica ja saadeti Brüsselisse Indrek Tarand. Hetkel tundub, et meedia on loomas sotsidest just seesugust uut tulijat. Samas ei pääse sotsid kuidagi oma minevikust ning otsustest, mis pole neile au toonud. Valitsuses olles on nad alati Reformierakonna „kõik müügiks“ poliitikat ajanud.
Aastasse 2000 mahuvad kaks suurt erastamist – üks pealinnas ja teine riigis. Nimelt osales tollane Tallinna abilinnapea Ivar Virkus linnaelanikele selgelt kahjulikus tehingus – Tallinna Vee erastamises. Majandusminister Mihkel Pärnoja pidi aga ametist tagasi astuma seoses Eesti Raudtee erastamisega ning püüdlusega erastada Narva Elektrijaamad.
Sotsidel on suur roll ka majanduskriisi aegses kärpimises, kus rahandusminister Ivari Padariga töötasid käsikäes „kärpekrokodillid“, mis eriti valusalt tabasid just kohalikke omavalitsusi. Tolleaegne omavalitsustele laekuva tulumaksu osa vähendamine kahjustab linnade ja valdade arengut siiani.
Samuti on üks omamoodi taak kaasas kanda praegusel sotside juhil ja endisel keskerakondlasel Sven Mikseril. Nimelt oli Mikser 2002. aastal kaitseminister kui otsustati Eesti vägede saatmine Iraaki. Ei olnud see otsus kooskõlastatud ei erakonna ega Savisaarega vaid reformistist välisministri Kristiina Ojulandiga. Samas on aga põhjamaade sotsiaaldemokraadid deklareerinud, et pooldavad vägede väljatoomist konfliktikolletest. Seega põhjamaade sotsiaaldemokraatide eeskujuks toomine võib ühel päeval ootamatult viia Eesti sotsid ummikteele sedavõrd kaalukas küsimuses nagu välispoliitika, ja just välispoliitika NATO tasandil.
„Puudlistuvad“ sotsid
Mulle meenub hiljutine Õhtulehe juhtkiri, mis tõdes, et kui sotsid peaksid valitsuses jääma paremkoalitsiooni väiksemaks vennaks, siis on kõige tõenäolisem stsenaarium see, et nad muutuvad lihtsalt „puudliteks“ ja peavad oma kätega ellu viima teise erakonna ideoloogiat. Vaadates sotside varasemaid suuri prohmakaid, pole tegelikult selline hinnang ka eriti üllatav – niisiis jääb õhku küsimus, kas valija mäletab varasemaid vigu või kujundab uue protestipartei.
Mõlemad variandid on tegelikult sotsidele halvad: kogu riigile olulist majanduslikku kahju teinud otsused tekitavad usaldamatust ning protestiparteid kipuvad populaarsust sama kiirelt kaotama kui selle võitsid. Esimehe vahetamine noorema vastu ning Vene Erakonnaga ühinemine on sotsidele olnud pigem kosmeetiliseks uuenduseks kui sisuliseks erakonna täiustuseks.
Loodetud kiire edu venelaste toetuse võitmiseks on jäänud ning ilmselt jääbki tulemata – valija pole rumal ning näeb läbi, kui tema eest seistakse vaid sõnades, kuid mitte tegudes. Minu hinnangul täitis SDE oma sotsiaalset programmi üksnes siis, kui Jüri Pihl seda erakonda vedas. Praeguste kosmeetiliste uuenduste abil on võimalik küll populaarsust lühiajaliselt suurendada ning hoida, kuid pikaajalist head tulemust see siiski ei taga.
Keskerakond läheb 2013. aasta valimistele vastu stabiilse ja kogenenuna, sest neid väärtusi hindab valija kõrgelt. Me ei jaga katteta veksleid ega spurdi siis, kui selleks on liiga vara. Erinevalt sotsidest teame – tasa sõuad, kaugele jõuad.
(Autor on Keskerakonna peasekretär, Riigikogu liige.)
