Vabariigi kodanikud: Breiviki protsess peab olema avalik, kuid võiks olla ilma telekaamerateta
Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque ütles, et see protsess on Norra jaoks enneolematu. Ta viitas kolleegidelt saadud infole, et kindlasti ei kanta üle protsessi käigus Breiviki enda tunnistusi ega ohvritega seonduvat.
Laffranque kinnitas, et ajakirjanduse õigus ja mitte ainult õigus, vaid ka kohustus on infot edastada, sest inimesed peavad saama teada, mis toimub. See kehtib tema sõnul ka kohtuistungite ja otsuste kohta.
On ainult väga ranged üksikjuhtumid, kui kohtuistungid on kinnised. Teine asi on aga kohtus filmimine ja selles osas on praktika riigiti väga erinev. Laffranque tõi välja, et on olemas selliseid näiteid, kus ajaloolise tähtususega kohtuprotsesse on filmitud, mitte kommertseermärkidel, vaid kroonika huvides. Ta tõi näiteks Nürnbergi protsessi.
„On selge, et kriminaalasjad on meedia lemmikobjektiks,“ tõdes Laffranque. Ta viitas uurimusele, kus võrreldi meedia rolli Prantsusmaal ja Iirimaal ja milles tõdeti, et kriminaalasjades on kajastamises teatraalne pool väga oluline. „Tegelikult inimesed tunneksid huvi ka tsiviil- ja haldusasjade vastu,“ sõnas Laffranque.
Pilt teeb oma töö
Sotsiaalteadlase ja poliitiku Barbi Pilvre sõnul läksid ka soliidse meedia poolest tuntud Põhjamaa väljaanded nende detailide õnge, mida Breivik esitas.
„Pilt teeb ka oma töö, sellest ei pea eraldi rääkima,“ lausus Pilvre. Tema sõnul on pilt andnud Breivikele tohutud võimalused, et näidata oma žeste ja maneere või seda, kuidas ta suudab seda taluda.
Pilvre sõnul on kaks eri asja, kas kohus on avalik või meedia on seal kohal. „Ma ei tea, miks see otsus sündis, et lasta kohtusaali telekaamerad. Teda toidab see, et ta kaamerate valguses tunneb ennast suurepäraselt. Keegi võiks tervemõistulikult öelda, et lõpetame selle ära."
Pilvre sõnul piisab sellest, kui meedia vahendab, et Breiviki protsess toimub ja anda teada, kas Breivik on süüdiv või mitte ning lõpuks, mis on karistus. Tema sõnul oleks meedial hea meel, kui protsess veniks, sest siis saab seda veel käiata.
Kui Breivik tunnistatakse süüdimatuks, oleks see haige inimese tegemiste kajastamine meedia vahendusel, leidis Pilvre.
Ajakirjandus ei ole liiale läinud
Ajakirjandusõppejõu Mart Raudsaare sõnul ei ole meedial vaja Breiviki habemelõiget ja lipsu värvi üle ekspluateerida, kuid ta ei arva, et ajakirjandus on protsessi kajastusega liiale läinud.
Tema sõnul on ajakirjandusel Breiviki juhtumi puhul olnud kolm küsimust – kes, kuidas ja miks? Kes oli see, kes selle terroriakti sooritas, sest algselt kahtlustati mitte norralast. Kuidas oli võimalik, et terrorist parkis lõhkeainega auto valitsushoone ette ja tulistasi inimesi saarel ning miks?
Praegune protsess keskendub Raudsaare sõnul küsimusele "miks?" Ta viitas Breiviki kaitsjatele, kes on juba öelnud, et tõenäoliselt ei saavutata õigeksmõistmist, kuid protsessi kõige olulisem eesmärk on jõuda selleni, miks Breivik seda tegi.
Raudsaare sõnul kujuneb keskne küsimus sellest, kas Breivik on süüdiv või mitte.
Raudsaar võrdles Breivikit Hannibal Lecteriga, kes on maniakaalne, kuid mitte hull, on haritud ja naudib seda, mida ta teeb. „Ta tappis noorukeid külmavereliselt nagu loomi,“ sõnas Raudsaar.
