Dimitri Klenski: pronkssõduri kaitsmine ja venekeelse hariduse säilitamine on sama iseloomuga nähtused

Pärast kohtuprotsessi on pronksiöö sündmuste organiseerimises süüdistatutest Eestisse elama jäänud vaid üks – Dimitri Klenski. „Ma kaotasin töö (tööandja – Tallinna linnavalitsus, mida ka siis juhtisid keskerakondlased – seletas seda sellega, et minu osavõtt matusepaiga ja prokssõduri kaitsmisest diskrediteerib), minu perekonnaliikmete tervis halvenes ja suri ema,“ räägib Klenski.

„Ma tegin kõik, et ta ei teaks, kuidas mind taga kiusatakse ja pressis poriga loobitakse, aga ta tundis siiski õnnetust, elas üle,“ lisab Klenski. „Lisaks sellele muutusin ma Eesti ühiskonna jaoks väljatõugatuks, „rahvavaenlaseks“. Vaatamata sellele, et kohus mõistis mind täielikult õigeks, näidates, et ei Notšnoi Dozoril ega minul olnud 2007. aasta 26.-28. aprilli massirahutuste organiseerimisega mingit seost.“

Klenski märgib ka, et paljud tuttavad hakkasid temast eemale hoidma, mistõttu oli ta sunnitud kontakte piirama, et enese teadmata mitte kompromiteerida inimesi kasvõi kätlemisega.

Ametlikult on Klenski pensionär. Ta jätkab aga aktiivselt tööd ajakirjanikuna. „Eestis teen ma kaastööd kuukirjale Zdorovje dlja Vseh, teistes meediaväljaannetes kirjutan ja esinen harva, kui palutakse,“ räägib Klenski. „Peamine ajakirjanduslik töö läheb infoagentuur REGNUM-ile ja Vene portaalile RUSEDIN. Miks? Ma ei näe mõtet ühiskondlik-poliitilisel publitsistikal tänapäeva Eestis, sest viimane on muutunud politseiriigiks ja, demokraatlike dekoratsioonide varjus, valitseva koalitsiooni diktatuuriks. Jääbki üle ainult üks: rääkida sellest, mis siin toimub, venemaalastele.“

Klenski on endiselt liikumise Internatsionalnaja Rossija poliitbüroo liige. „Just praegu hõivab see uue niši – Euraasia koostöö,“ selgitab Klenski. „Seetõttu on otsustatud sulgeda MTÜ Klenski Nimekiri, mille ülesanne oli meie ühiskonnas keelatud teemade avalikustamine, ning organiseerida Vene politoloogi ja ühiskonnategelase Tatjana Poloskova algatatud Rahvusvahelise Euraasia Liidu Eesti filiaal. Põhjus on lihtne: minu arvates on Eesti tulevik koostöös Venemaa ja Euraasiaga, jäädes sealjuures Euroopa riigiks ja Euroopa Liidu liikmeks.“

Klenski mõtleb ka MTÜ Vene Liit loomisele. „Ja mitte sellepärast, et me oleme vene natsionalistid ja veel enam, šovinistid. Kahjuks oleme me veendunud võimude põhimõttelises soovimatuses pidada ausat ja võrdõiguslikku dialoogi Eesti venelastega. See sunnib venelasi kaitsma ennast iseseisvalt, seisma oma huvide eest ja võimaldama Eestis tegeliku kodanikuühiskonna loomist. Meie deviis on toetumine oma jõule. Me eeldame dialoogi ja koostööd kõigi ühiskondlike organisatsioonidega, sealhulgas Eesti rahvusvähemustega, kui nad seda soovivad.“

„Kui Delfi palus rääkida, milliseid õppetunde sain ma pronksiöö sündmustest, mõtlesin ma kohe praegustele sündmustele. Sellele, kui palju ühist on tollasel Notšnoi Dozoril ja praegusel vene koolide nõukogul, Nõukogude sõdurite põrmude ja neile pühendatud ausamba kaitsmisel Tõnismäel ning vene elanike soovil säilitada Eestis venekeelne haridus,“ räägib Klenski.

Tema arvates on Eesti kaitsepolitsei, meedia ja poliitikute tegevus täna ja viis aastat tagasi üllatavalt sarnane: laim ja aktivistide diskrediteerimine, neist vaenlasekuju loomine, õiguste piiramine ja õigusrikkumistele ässitamine.

Selles mõttes on nii pronkssõduri kaitsmine kui ka venekeelse hariduse säilitamine sama iseloomuga nähtused, on Klenski veendunud. „Esiteks, meie ajalooline mälu, teiseks, meie rahvuslik meelsus. Koos on see meie etnosena säilimise küsimus. Minu jaoks ei ole see ainult õigus olla venelane, vaid ka selle õiguse mõistmine ja tunnustamine Eesti riigi, ühiskonna ja selle eliidi poolt. Minu võitluse olemus on selles, et ma ei seisa mitte ainult võrdsete õiguste eest venelastele, vaid ka Eesti enda näo säilitamise eest selles võitluses.“

Klenski tunnistab: „Kui pateetiliselt see ka ei kõlaks, minu jaoks on võrdsete õiguste, aga see tähendab ka õigluse eest võitlemise seisund loomulik hingeseisund. Selline on minu iseloom. Sellepärast pole tagakiusamine võimude poolt mind murdnud.“