Jevgeni Krištafovitš: Pronkskriisi õppetund
Ometi mõisteti kohtu alla antud neli meest, keda peeti rahutuste korraldajateks, lõpuks kõigis kolmes kohtuastmes õigeks. Kas siis tuleb tunnistada, et Öine Vahtkond on osa Eesti kodanikuühiskonnast ning linnavolinikku Klenskit mõnitati KAPO aastaraamatutes asjata? Sest kui propaganda- ja ässitustegevus Venemaa saatkonna taktikepi järgi ei mahu kuriteo koosseisu raamidesse, siis pole ühiskonnal üldse õigust sellisest tegevusest teadagi. Vähemalt ei tohi seda KAPO paljastada.
Viis aastat tagasi ei olnud selliseid mõtteavaldusi Eesti meedias kuigi palju. Ometi on kõik kaitsepolitsei aastaraamatud oma struktuuri poolest olnud peaaegu identsed selleaastase väljaandega. Esimese peatükina on raamatus alati põhiseadusliku korra kaitse, kus tavaliselt avaldatakse pilt või pildiseeria Venemaa saatkonna diplomaadiks olemise kattevarjus tegutsevast luureresidentidest (Klimkin, Dõškant jt), kes kohtuvad siinsete “kaasmaalastega”.
Sellele järgneb lugu “kaasmaalas(t)e” ässitustegevusest konkreetsete episoodide kaupa. Ükski neist “kaasmaalastest” kinni ei istu, sest nende tegevus ei ole seadusvastane. Aga see siiski kujutab ohtu riigi julgeolekule ning varem pole kunagi küsimust tekkinud, kas KAPO võib sellest informeerida avalikkust või mitte.
Kõlvart täidab vaid käsku
Kuid viie aasta jooksul on Eestis palju muutunud (välja arvatud Kremli poliitika ja mõjutustegevus Eestis). Aastal 2007 arvasid luureanalüütikud, et kõige tõenäolisemaks eestlaste ja venelaste vahelise konflikti süüteaineks on Teise Maailmasõjaga seotud temaatika, viimasel ajal aga püütakse venekeelset elanikkonda radikaliseerida venekeelse kooli küsimuse kaudu.
Pronksmässu veteranid Reva ja Klenski asutasid 25. septembril 2010 uue organisatsiooni, MTÜ Vene Kool Eestis, võttes kampa Keskerakonna poliitiku Yana Toomi ning kunagi lausa kolm korda sotsidega ühes nimekirjas kandideerinud taekwondo-mehe Mihhail Kõlvarti. Viimasel olid juba ees head isiklikud kontaktid Vene saatkonnaga noorte kaasamise teemal, sest Venemaale siirdunud Mark Sirõki asemel usaldati just Kõlvartile tegeleda siin kohaliku “našismi” ideoloogia ja Seligeri ajapesulaagriga.
Hiljem nimetas Ühtse Venemaa Tallinnas valitsev sõsarpartei Mihhail Kõlvarti hariduse ja kultuuri valdkonna eest vastutavaks abilinnapeaks ja ta asus hoolikalt täitma Venemaa suursaadiku Juri Merzljakovi agendat, nimelt tõkestama vene gümnaasiumide üleminekut osalisele eestikeelsele õppele.
Kõlvarti ja Toomi suunamisel esitasid kümne Tallinna kooli hoolekogud avaldused venekeelse õppe säilitamiseks, kuigi see ei vastanud isegi koolide arengukavadele. Kui valitsus blokeeris seda, hääletas Keskerakonna fraktsioon Tallinna volikogus sisulise aruteluta Kõlvarti ettepaneku poolt luua Lasnamäel maksumaksja kulul vene eralütseum, et õppekeele osas munitsipaalkooli seadust mitte täita.
Punase viisnurgaga sõdur baase ehitamas
Vastuluure fikseeris kõiki neid samme ning sealhulgas ka Kõlvarti ja tema saatkonna kontakte. Aprillis rahvale esitatud tegevusaruandes olid loetletud konkreetsed faktid, mis tõestavad, et abilinnapea sidemed teatud Vene diplomaatidega, kes nagu me KGB ohvitseride Gordijevski ja Mitrohhini raamatutest teame, polegi päris diplomaadid, ning et need kontaktid on jätkuvalt ülimalt aktiivsed.
Ometi põhjustas KAPO selline rutiine teavitustegevus võrdlemisi suure pahameele keskerakondlaste ja sotsialistide ridades. Seda ei ole kunagi varem juhtunud, kui vastuluure sihikul on olnud näiteks sibulalõhnalised marginaalid Konstitutsioonierakonnast või kaasmaalaste ühingust.
Eelmise nädala “Foorumis” oli üsna huvitav vaatepilt, kuidas kaks endist miilitsat, Klandorf ja Anvelt sisendasid vaatajale, et vastuluure poolt kogutud info ei ole usaldusväärne. Sotsiaaldemokraadid ütlesid veel, et ei kavatse Kõlvartit umbusaldama asuda ainult kahtlaste kontaktide pärast Vene saatkonnaga. Aastaraamatut võrreldi Õhtulehe lisaga ja päris ootamatult heideti KAPOle ette poliitikasse sekkumist.
Ma arvan, et see pole päris korrektne. Teatud piirideni sekkub KAPO poliitikasse pidevalt, näiteks kui lahkas oma aastaraamatutes Konstitutsioonierakonna või hiljuti sotsidega leivad ühte kappi pannud Vene Erakonna Eestis liikmete tegevust. Või kuidas seda siis endale kujutab ette Eesti Töörahva Kommuuni juhi, kommunist Jaan Anvelti lapselaps Andres Anvelt? Et siis poliitilise esinduseta eestivaenulike aktivistide provokatsioonid kujutavad ohtu riigijulgeolekule, aga kui need samad näod pääsevad Anvelti abil võimule, siis nende tegevus enam KAPO tähelepanu ei väärigi?
Olgem ometi mõistlikud! Kui Kremli otsest mõjutustegevust ja võrgustike loomist pidada siin tavapäraseks poliitiliseks tegevuseks, siis ei kuulu palju aastaid, kui võime kohata oma koduaias punase viisnurgaga sõdurit, kes ehitab meie õuele Venemaa julgeoleku huvides baase või viib meid Siberisse reisile. Tasuta. Ja pikaks ajaks. Kui 70-aastane ajalugu on mõnedel juba meelest läinud, siis vähemalt viie aasta tagune pilt Tallinna kesklinnast peaks veel päris selgelt meeles olema.
