Natalja Saal: Tallinn võtab kruiisituriste vastu taskuvaraste ning ruumi- ja tualettidepuudusega
Reklaamikampaaniad, mis Eestisse turiste kutsusid, saavutasid hämmastavaid tulemusi. Tallinna turismi ja kultuuripealinna Tallinn 2011 käsitlev veebikeskkond tõmbas samuti ligi palju inimesi. Kui aga siia lisada veel suust-suhu leviv reklaam, on käes triumf: turistide arv Eesti pealinnas kasvab iga aastaga.
Muide, turistide arv suureneb aina enam ka talvekuudel. Näiteks jaanuaris poleks Vanalinnas olnud ruumi õunalgi kukkuda – muidugi kui nad pühade ajal Raekoja platsi kuusel oleksid kasvanud. Ent kuna varsti on suvi, tekitavad muret hoopis muud asjad. Kuigi me kõik oleme pikast talvest väsinud ja hotellid ning giidid ootavad kannatamatult suvist kõrghooaega, tuleb nentida, et meie rõõmud on hakanud muutuma meie muredeks.
Teate, alati, kui ma näen tänaval abitu pilguga ringi vaatavaid või kaarti hoidvaid inimesi, küsin ikka, ega neil abi pole vaja. Loomulikult küsivad nad, kuhu ja kuidas minna ning nendele küsimustele vastamisega mul probleeme ei teki. Aga ma peaaegu ei oskagi soovitada turistile avalikku tualetti Vanalinnas. Ühest WCst Piiskopi aias Toomkiriku kõrval on kindlasti liiga vähe, pateetilist marmorist pisilossi parlamendi juures pole mõtet meenutadagi. Kuid mis seal ikka, vaatamisväärsusi on sellega ühe võrra rohkem.
Päevas 10 000 inimest rohkem
Aga asi on naljast kaugel! Statistikaamet meenutab meile, et suvehooaja haripunktil võib pealinna elanikkond suureneda päevas kuni 10 000 inimese võrra. Ja kõikidel on häda! Ning pidagem meeles ka seda, et kõik need tuhanded külalised ei kogune mitte elurajoonidesse, vaid koonduvad armsasse ja pisikesse Vanalinna.
Samuti märkan tihti abitult ringi vaatavaid inimesi, kel pihus plastmassnõusid, paberilipakaid, tühje pudeleid või muud prahti. Suvel on neid Vanalinnas palju, eriti Raekoja juures – pilk otsib prügikasti, aga seda leidmata jätavad nad oma prahi lõpuks maha või lausa meie ajaloolise Linnavalitsushoone astmetele.
Loomulikult on prügikastid küll olemas, aga neid on niivõrd vähe ja nad saavad nii kiiresti täis, et turistide voolu kasvuga on karta ka sääraste abitult ekslevate pilkude tulva. Aga „puhta ja hubase“ linnakese kuulsus on kiire kaduma... Siinkohal peab aga kindlasti tänama Vanalinna kojamehi ja firmasid, kes seni on suutnud korra tagada.
Olen ka kuulnud, et üheks prügikastide paigutamise probleemiks on nende disain. Nimelt on raske sulatada tänapäevaseid konteinereid kokku vanaaegse, ajaloolise taustaga. Kuid arvan siiski, et parem on peita ebasobiva disainiga prügikast iga Raekoja samba taha, kui et sulandada ajaloolise taustaga kõik see prügi, mis päeva jooksul astmetele koguneb...
Kas turism aitab või segab?
Tänama peab ka kõiki meie autojuhte, kes on kannatlikud ja suhtuvad mõistvalt suurte turismibusside manöövritesse pealinna kitsastes liiklusoludes. Hea on, kui välismaalasest bussijuht või turismigrupi saatja tunneb meie linna hästi. Aga kui ei tunne? Kadriorus üritavad kohati hiiglase mõõtu ratastel majad end läbi täispargitud tänavate pigistada. Mõnikord on teid kitsendatud või remondi tõttu hoopis suletud.
Aga mis saab siis, kui see turismibuss ükskord sihtkohta jõuab? Nii paljude suurte transpordivahendite parkimise küsimus on ju samuti keerukam, kui näiteks Mini Cooperi puhul. Muide, Kadrioru elanike palvel peavad turismibussid sõitma nüüd teist, keerukate käänakutega teed mööda – bussid ju segavad kõiki. Aga see ei ole ju nii! Turism aitab ju meid – rahaliselt. Või siiski segab?
Nii muutusidki meie rõõmud muredeks. Tihe kruiisituristide mass on lausa paradiis taskuvarastele. Aga kui politsei hakkama ei saa, kas peaks appi kutsuma Kaitseliidu? Põhjust ju oleks, sest sel suvel toovad kruiisilaevad Tallinnasse aina uusi turistide-tuhandeid, elavneb lennuühendus Venemaa ja Euroopaga, suveks planeeritakse Peterburist saabuvate turistide jaoks ka rongiliiklust, rääkimata tänavapildis virvendavatest võõramaistest autonumbritest... Nii ei jäägi üle muud, kui öelda, et kallid turistid peavad oma rahakotte valvama.
Äsja võttis Tallinna Sadam vastu otsuse uue kruiisikai ehitamise kohta. See tähendab, et 2013. aastaks võivad meie rõõmud kujuneda juba tõsiseks katastroofiks: kõik soovijad lihtsalt ei mahu Vanalinna füüsiliselt ära! Lahenduseks võiks olla aga see, et linna külastavad laevad hajutatakse ajaliselt pikemale perioodile – praegu peatuvad nad vaid pooleks päevaks.
Lõppeks - see ei ole külalislahkus, kui me ukseaugust kutsume küll kõik tulijad lahkesti sisse, sees on aga kitsas ja tuleb jalad ristis seista. Ka linna ettevõtjad võidaksid, kui mõni laevatäis turiste ka õhtusel ajal tänavaid ja kohvikuid täidaks.
Muide, linnapea tegi Tallinna Sadamale ettepaneku jagada linnaga kruiisiturismist saadavaid sisetulekuid, aga sellest võimalusest sadam viisakalt keeldus: ta juba jagab sissetulekuid riigiga. Mida on meil siis teha? Kui ma vastust teaksin, ei muretseks ma praegu siin. Näitaksin turistidele linna või viibiksin hoopis mõnel istungil linnavalitsuses või kuskil veelgi kõrgemal? Aga praegu – kas näete veel üht abitut pilku? See on minu oma...
(Autor on ajakirjanik ja giid.)
