Aare Rüütel: Suklese protsessi kajastamine paneb kriminaalid ja lepingulised läbirääkijad ühte patta
See viis, kuidas meedia kajastab Andrus Suklese kohtusaagat, kes üritas väidetavalt tellida oma endise äripartneri palgamõrva, viitab mitmele tõsisele probleemile Eesti ühiskonnas. Et Suklese äripartner üritas vältida kohtuotsuse täitmist, kaasas Sukles lisaks juriidilistele vaidlustele ka erineva tausta ja oskusega isikuid. Kõnealuse juhtumi puhul kaasati ka läbirääkijad, kelle esimeseks ülesandeks polnud mitte Suklese äripartnerilt raha tagasi saamine, vaid ettevõtete majandusaasta aruannetega tutvumine. Selle eesmärk oli tulude ja kulude määratlemine täpse nõude koostamiseks.
Nii nagu Andrus Suklesel, on ka igal teisel Eesti Vabariigi kodanikul õigustatud ootus, et kohtuotsuseid täidetakse. Ent täitmata jäänud kohtuotsused ajendavad kodanikke otsima alternatiivseid lahendusi. Neid lahendusi otsides on aga oluline eristada professionaalseid läbirääkijaid inkassoettevõtjatest ja allilmategelastest. Paraku on Suklese protsessi kajastamisel käsitletud neid kõiki ühesuguses ja negatiivses kontekstis.
Erinevate läbirääkimisteenuste eristamine on aga oluline, sest täna puudub inimestel alternatiiv leida seaduslik lahendus juhul, kui õigussüsteem suudaks lahenduseni jõuda vaid ebamõistlikult pika aja jooksul. Samuti on eksitav see, kui väidetakse, et läbirääkimised kujutavad endast „lähedaste pitsitamist ning ähvardamist“.
Mis on lepinguliste läbirääkijate töö?
See, et osapooled jõuaksid ise või läbi esindajate läbirääkimiste laua taha, eeldab mahukat ettevalmistustööd. Muuhulgas sisaldab see läbirääkimiste strateegiaks ja lahenduste leidmiseks vajaliku info kogumist, samuti tuleb anda teisele poolele võimalus oma seisukohtade väljendamiseks ja argumentide esitamiseks.
Läbirääkija peab olema ka usaldusväärne. Nii tuleb tal pidevalt püüelda kõrgemate moraalinormide poole ja sestap on vale arvata, et tõeste argumentide lauale jõudmine on võimalik ainult „pitsitamise või ähvardamise“ teel.
Lepinguliste läbirääkijate ülesanne on tagada erimeelsuste lahendamine ka siis, kui mõnd saavutatud kokkulepet või kohtuotsust ei täideta. Just sellistel puhkudel saab läbirääkija omalt poolt kaasa aidata - nii võiksid ära jääda Suklese protsessile sarnanevad juhtumid, mis kannavad endas tegelikult sõnumit, nagu riigi kodanikel poleks austust kohtu vastu.
