Linnar Priimägi: Kollase ajakirjanduse tugevus on tema tõsiseltvõetavus
Alustagem humoorikalt. Kui jutt läheb eetikale, siis arvab „iga kitlikandja“, et tal on kategooriline õigus panna kõige õigemaid diagnoose. Kõik räägivad – ajakirjanikud räägivad, lugejad räägivad, kommentaatorid räägivad... Viimatiseks ettekäändeks kollane Kroonika. Mina mõistan DELFI üleskutsel kaasa kõnelda oma akadeemilise pädevuse piires – esiteks kui filoloog ja teiseks kui kultuuripsühholoog. Kummalgi juhul on teemaks isikuandmete salastatus või moodsama sõnaga „delikaatsus“ – mille võiks tõlkida: kas isikuandmete „avalik salastatus“ või nende „salastatud avalikkus“.
Filoloog märkab, et viimasel ajal funktsioneerivad isikuandmed samamoodi nagu ropud sõnad. Oma keelepädevuse piires neid teatakse, aga kõikjal ei kasutata. Viisakas inimene avalikkuses ei ropenda ja teda selleks ka ei motiveerita ega provotseerita (ei nõuta televiktoriinis vastust küsimusele „kaelakee seal, kus teda tavaliselt ei kanta“).
Kusjuures tõelisele filoloogile kõik sõnad ongi ainult sõnad ja tema aadressil läkitatud räiget teksti kuulab ta nagu arst kopsuhaiget: kas köhib huvitavalt? Rahvakeelt tuleb tunda, selle kujundlikkust ning arengut jälgida. Lõuna-Eesti külaeit kommenteeris kord üht Võru bussis ropendavat joodikut: „Suu putsi täis nagu pihlamarju!“ Milline värv! Du sollst dem gemeinen Mann aufs Maul schauen, õpetas Luther. Ja Kaarel Ird käis hommikul enne teatrimajja tulekut turult läbi, et suuvärk müüjamuttidega lahti rääkida – sealt sündis tema antoloogiline „Tagahoovis“.
Don’t ask, don’t tell
Kuid mitte kõik pole filoloogiliselt immuunsed. Inimesed haavuvad, on riivatavad. Nende viisakusele, või täpsemalt: taktitundele hakkab valimatu sõnakasutus vastu. Viisakus kuulub veel pooleldi tsivilisatsiooni valda (vastates küsimusele „kuidas seda teha“), taktitunne kujutab endast puhtalt kultuurinähtust (vastates küsimusele „mida mitte teha“). Viisakusreeglid on väljast ette kirjutatud (Holger Puki „Kuidas toimid sina?“ lastele ning Iina Aasamaa „Käitumisest“ täiskasvanuile – muide, viimase venekeelne tõlge oli kunagisel Moskva messil Eesti NSV ekspositsioonist varastatuim raamat!).
Taktitunne piirneb südametunnistusega ja siin reegleid ette anda ei saa. Aga nüüdisühiskond kipub moraaliprintsiipe ette kirjutama riigiseadustega (mis on läbikukkunud üritus) ja viisakust „poliitilise korrektsuse“ nime all laiendama taktitunde alale – mis on veelgi hullem, sest nõnda imporditakse meile võõrast keelekombestikku. Me peame hakkama (kellele?) tõestama, et „neeger“ ei ole eesti keeles mitte sõimusõna, vaid tähendabki neegrit – ja jõuame mõttetuseni: „Eesti keele instituudi direktori Urmas Sutropi sõnul ei ole sõnal „neeger“ eesti keeles solvavat tähendust, kuid selle kasutamisel tuleb siiski olla ettevaatlik“ (Postimees 01.09.2008). „Tuleb olla“! Ettekirjutatud viisakus tungib taktitunde alale.
„Poliitiline korrektsus“ (täpne tõlge oleks „keeleviisakus“) seisneb teatavate täieõiguslike sõnade väldingus kas nende ümberütluse või ütlematajätu teel. Piltlikult: mõned sõnad, väljendid ja nendega seotud teemad põlustatakse, kuulutatakse roppuseks. Viisakas seltskonnas neid ei aktualiseerita. Vastastikuse vaikimise lepe kehtis USA armees teenijate seksuaalse orientatsiooni kohta põhimõttel Don’t ask, don’t tell – kuni president Obama selle 22.12.2010 seadusega tühistas. Nii tungis taktitunde alale juba seaduski, mitte enam ainult viisakus!
Isikuandmed omandavad meie ühiskonnas aina ilmsemalt roppuse staatuse. Need kästakse (!) enese(!)tsensuuri korras maha vaikida, ka siis, kui on niigi teada. Kästakse ka seaduse, andmekaitseseaduse korras. Vahepeal ei tohtinud ülikooli vastuvõtukomisjon sisseastuja nimegi teada – nood võisid kanda ainult registreerimisnumbrit nagu koonduslaagri vangid. Alandav!
Nakkuslik ajakirjanduslik kollatõbi
Kultuuripsühholoogiliselt on ülepingutatud isikuandmekaitse kui sotsiaalse paranoia taga John Nashi mänguteooriast majandus- ning ühiskonnaparaktikaks arenenud arusaam, et iga inimest ümbritsevad üksnes vaenlased, keda ei tohi usaldada, sest nad koguvad andmeid ja kasutavad neid kurjasti. Olemuselt omakasupüüdlikus sootsiumis valitsegu totaalne kahtlustus, umbusaldus, „vangi dilemma“, kus suurima isikliku võidu toob vastastikune reeturlus. Eneselegi märkamatult oleme pärast laulvat revolutsiooni poliitiliselt omaks võtnud, et selline vangla on ka Eesti ühiskonna mudel. Спасибо партии за это!
Eraldi probleem on kollane ajakirjandus, mida salastuse ühiskond toidab. Kui isiklikud asjad oleksid lahkelt ja lahedalt teada, ei teeniks bulvaripress sentigi. Kuid tema asi on provotseerida, motiveerida. Ahvatleda inimesi pihtima vabastamaks nad hirmust iseenda ees, vabastamaks nad kollasest painest, tegemaks mingi minevikuga puhast vuuki.
Hispaania vanasõna ütleb: kui hobuseraud lõgiseb, siis tal puudub nael. Kuid pihitool, kust ei tule andeksandi, on prügikast. Kollasesse ajakirjandusse kallataksegi oma praht ja taak (nagu viimati Kroonikas tegi Mati Talvik). See on tõsisem juhtum. Pildi servale mahuvad veel igat sorti „staar-“ ja „tipp-“ -fotograafid, -juuksurid, -metroseksuaalid jne, kellel ei olegi tuhkagi pihtida peale oma edevuse. Nemad ei paku pikemat huvi. Dante sõnutsi: „Mis nad kord olnud, on kui suitsuvine... / Kuid küllalt! Vaata kord ja mööda mine!”
Kollasus ei ole mitte mingi ühe konkreetse väljaande privileeg see on maailmakäsitus, mis võib avalduda ning aeg-ajalt avaldub ka niisuguste väljaannete veergudel, mida üldiselt kollaseks ei peeta, nagu Eesti Päevaleht. Nakkusliku ajakirjandusliku kollatõve tuvastab skandaalikroonikana inimesele võimalikult kõige madalama tegevusajendi, alatuima tegutsemismotiivi omistus kõiki teisi, kõrgemaid ning üllamaid kõrvale jättes. Ja seltskonnakroonikana „prominentide“ tallalakkumine.
Mult küsiti, kuidas võiks kollase ajakirjandusega suhelda tema tähelepanu ja huvi äratanu.
Lähtuda tuleks arusaamast, et kollase ajakirjandusega võidelda on mõttetu – kuni elame isikuandmete üha suurema salastatuse ühiskonnas, elab tema ka, ning aina priskemalt. Siit esimene vankumatu tees – kollane ajakirjandus jääb voolama ning uputama nagu Huanghe, teda lüüsistada, tammistada või kinni panna pole võimalik.
Teine tees – kollase ajakirjandusega ei vaielda. Temaga ei käida kohut (nii nagu abilinnapea Kõlvart tahab nüüd kohtusse kaevata kapo aastaraamatu), temalt ei nõuta kahjutasu ega mingite andmete avalikku valeks tunnistust. Kollase ajakirjandusega ei minda sõnasõtta (et „minu tsitaat on kontekstist välja kistud“ jms). Quod scripsi, scripsi.
Kolmas tees – kollane ajakirjandus ei ole mitte sinu sõnumi meedium, tal on omaenda asi ajada. Ükski vägi ei suuda teda sellelt rajalt koolutada. Ülimat ilmutust või vaimset testamenti ei avaldata skandaalikroonikates (vt sõna „skandaal“ tähendust „Propaganda sõnastikust“ lk 234–235).
Ja neljas tees – kollase ajakirjanduse saab teha naeruväärseks. Nimelt võib kollasele ajakirjandusele karistamatult valetada – aga seda tuleb teha suurelt ning avalikult, täiel rinnal kuulutades: „Luiskan lõbuga!“ Nende juhe tuleb umbe ajada. Mitte lasta iseennast tolaks teha, vaid haneks püüda nemad. Piltlikult: kapo aastaraamatut ei tule mitte ära keelata, nagu nõuab Ahto Lobjakas (Postimees 26.04.2012), vaid selle iga järjekordset numbrit tuleb tervitada naerupahvakuga. Alles siis, kui ühiskond kollase ajakirjanduse üle nalja viskab, oleme ennast tema suhtes immuniseerinud. Kollase ajakirjanduse tugevus on tema tõsiseltvõetavus. See võimalus on talt võetav.
