Randel Länts: Kumb on tähtsam, kas sugu või kvalifikatsioon?
Hiljuti võttis Euroopa Parlament vastu kaks raportit, mis puudutasid naiste (ja meeste) rolli ühiskonnas. See Eestiski palju kära tekitanud algatus juhtis tähelepanu naissoo alaesindatusele juhtivatel kohtadel ettevõtluses ja poliitikas ning palgalõhele. Kui Euroopa arutelusid iseloomustas sisukas debatt, siis Eestis jäi kogu asi kraaklemise tasemele, olgu selleks Peeter Oja karjumine Marianne Mikko peale või peaministri üleolevad vastused Riigikogu ees.
Faktid on muidugi karmid, eitada neid ei saa ning tegelikult näitavad, et sugude võrdsusega on tõsiseid probleeme kogu Euroopas ning Eesti on sealjuures esirinnas. Tõsiasi, et ainult 13,7% Euroopa Liidu suurettevõtete juhtivkohtadest täidavad naised ning et sama töö eest on palgalõhe meeste ja naiste vahel 17,8% (muide, Eestis on see näitaja ELi kõrgeim - 27,6%), kõnelevad enda eest. Midagi on seega valesti.
Konstruktiivsete lahenduste pakkumisel domineerivad kaks peamist suunda: kohustuslikud rakendusmeetmed - kvoodid - ja kokkulepitud eesmärgid. Esimese toetajad toovad positiivseid näiteid erinevatest Euroopa riikidest, kus seadustesse kirjutatud kvoodid on toonud tulemusi. Viidatakse Prantsusmaale, Belgiale, Hispaaniale, Hollandile ja Itaaliale, ülistatakse Norrat, kus suurettevõtete nõukogus kehtib alates 2005. aastast 40 protsendi suurune kvoot ühele sugupoolele.
Kumb on tähtsam, kas sugu või kvalifikatsioon?
Teine, ühiskondlikku kokkulepet toetav leer viitab aga naiste eneseväärikusele ning kvootide kui jõumeetodi või administratiivse sekkumise meetme rakendamisega kaasnevale ohule, kus valikukriteeriumiks ei ole mitte konkreetse inimese teadmised, kogemused, oskused ja anded, vaid kandidaadid sugu.
On ka kolmas arvamus - eitamine või naeruvääristamine. Sel juhul tuuakse peamiselt välja, et meil on tähtsamaidki asju teha, et mehed on riskialtimad ja sellega kaasneva preemia - kõrgema palga - igati auga välja teeninud, et looduse vastu ei saa ja mehed sünnitama (ja imetama) ei hakka. Selle lähenemise esindajad on Eestiski valmis minema äärmuseni ja väitma, et inimese töise ja ühiskondliku võimekuse määravadki tema xx- või xy-kromosoomipaar. Samas teab korraks järele mõeldes igaüks, et tööd teeb ikkagi konkreetne inimene.
Tõde kukub arvatavasti kahe esimese lähenemise vahele või nende ühisosasse. Eesmärk on ju üks - naiste ja meeste võrdsed võimalused, võrdsem esindatus, võrdne palk. Praktikas on leidnud korduvalt kinnitust, et erinevate sugude võrdsem kaasatus otsustusprotsessi viib paremate tulemusteni, olgu selleks seadusandlik või täidesaatev tegevus või majandusnäitajad.
Euroopa Komisjoni volinik Viviene Reding ütles sugude võrdsust puudutavat eduraportit tutvustades, et talle küll isiklikult kvoodid ei meeldi, kuid talle meeldivad väga tulemused, mida kvootide kohustusliku rakendamisega on võimalik saavutada. Ühiskond, kuhu sündinud poistel ja tüdrukutel ning kus elavatel meestel ja naistel on võrdne võimalus eneseteostuseks, on parem kõigile.
Pooled töötajad välistatakse
Pisikeses Eestis oleks rumal ja lapsik jätkata suhtumist, kus pooled võimalikud töötajad välistatakse juba eos. See on kahe teraga mõõk – naised ei ole kaasatud paljude otsuste tegemisse, samas aga suhtutakse eelarvamustega meestesse, kes tahaksid näiteks lastega koju jääda või meditsiinis põetajana karjääri teha. Nii on kõigi valikuvabadus piiratud.
Karl Martin Sinijärv leidis ühes oma hiljutises arvamuses, et kvootidega on võimalik saavutada paremat Eestit. Sinijärv soovitab: „Vaadelgem kvooti kui harilikku tööriista. Mitte kui eesmärki omaette, vaid kui vahendit eesmärgini (olgu selleks näiteks inimväärsem ühiskond) jõudmiseks. Sellisena saab selle tööriistaga üht-teist ära teha küll. Ent ei tohiks unustada, et tööriist pannakse pärast tarvitamist kasti tagasi. Tobe tunduks inimene, kes läheb teatrisse, höövel pihus ja laastud kleidisabal.“
Kolmanda, selle destruktiivse, arutelu tapva ehedamaks näiteks on lähiminevikust too sama Terevisioonis toimunud intervjuu Marianne Mikkoga, kus Peeter Oja enesekontrolli kaotas. Muidugi on omamoodi õli tulle valamine ka see, kui hakatakse rääkima naiste kõrgemast haridustasemest võrreldes meestega. Samas, võrdsemas ja tasakaalustatumas ühiskonnas on ka poiste koolist väljalangemine väiksem ning kindlasti ei ole tänases Eestis meeste vähese hariduses edasi jõudmise põhjuseks naiste pääsemine ühiskonna hoobade juurde. Pigem toob tasakaal tööturul parema tasakaalu ka koolis.
Ise puutusin sugude võrdsust puudutavaga esimest korda teadlikult kokku 1998. aasta detsembris, viibides nädalasel koolitusseminaril Norras. Koolituse korraldasid Norra Tööpartei noored ning see leidis aset nüüdseks kurikuulsal Utøya saarel. Teadlikult selles mõttes, et esmakordselt mõistsin probleemistikku, analüüsisin enda jaoks võimalikke lahendusi ja õppisin ühtteist, mida endaga siiani kaasas kannan.
Kvoot kaitseb ka mehi
Meie koolitajad rääkisid kvootidest kui mitte ainult naisi puudutavast küsimusest, illustreerides oma juttu näitega nende noorteorganisatsioonis rakendatavast 40%-st kvoodist juhtorganites, mis hoopiski kaitsesid mehi, kes muidu ei saavutaks vabadel valimistel kunagi paremat tulemust kui kaks viiendikku.
Ja tõsi ta on. See, et naisi on juhtivatel kohtadel ja/või poliitikas proportsionaalselt liiga vähe, on probleem. Aga samuti on probleem meeste vähesus näiteks õpetajaametis. Argument, et õpetaja palga eest pole ju võimalik pere toita, on vaid pooltõde ning väljendab ühiskonnas valdavaid arusaamu. Just nagu seegi, et koristamine, toidu valmistamine ja laste kasvatamine on naiste tööd ning et sellepärast peabki nende palk väiksem olema. Rahandusminister Jürgen Ligigi ju leidis, et tegelikult on õpetaja palk naise kohta piisavalt hea.
Aga mis siis oleks lahenduseks? Pean tunnistama, et liberaalse inimesena ei meeldi mulle väga idee administratiivsest sekkumisest, riigi jõulisest musklivibutusest. Samas möönan, et see on praktiliselt ainuvõimalik saavutamaks püstitatud eesmärki - naiste suuremat esindatust otsustusprotsessis - lühema aja jooksul. Loomulikult oleks parem laiapõhjaline hea tava kokkuleppe (suur-)ettevõtete ja erakondade vahel, mis arvestab naiste rolli ning teeb samme olukorra parandamiseks.
Kui kvootide filosoofiliseks miinuseks on kunstlikkus, siis sanktsioonideta kokkuleppe puhul on kindlasti suurimaks ohuks selle rikkumine. On ju meile nii omane mõtlemine, et ega sellest ju midagi juhtu, kui mina lepingut ei järgi. Kui aga vastav mõtteviis ja käitumine muutub valdavaks, ja mis on tõenäoline, sest karistust ju pole, muutub kokkulepe mõttetuks.
Seega pigem kvootidele jah, aga nagu Sinijärvgi leidis, olgu need ajutised. Samal ajal võiksime hakata ise oma väärtushinnanguid ja käitumist ümber hindama. Kaasakem naisi ja arvestagem nende panusega, proovigem lõhkuda iganenud soorolle ja võidelgem kitsarinnalisusega. Kodulinna Viljandi kaheksa linnavalitsuse liiget on kõik eranditult mehed. Seda tasakaalu on aga võimalik hea tahtmise juures väga lihtsalt muuta. Ehk teisisõnu, näidakem eeskuju, sest kõik hakkab ju ikkagi meist endist pihta.
(Autor on Viljandi linnavolikoguliige.)
