Kunstinäitus peab meid kõnetama

Möödunud aasta 1. detsembril asus Tallinna kunstihoone direktori ametisse Karin Hallas-Murula ja üle pika aja sai Tallinna kunstihoones jälle vaadata eesti kunstnike ülevaatenäitust, mida on suhteliselt lühikesest lahtiolekuajast hoolimata külastanud ligi kuus tuhat inimest, kirjutab Ene Pajula Õpetajate Lehes.

Inimeste nälga traditsioonilise kunsti järele tõestas juba aastatagune kunstinäitus, mis oli koostatud Enn Kunila kogus olevatest teostest ja mida külastas ligi 13 000 inimest. Sellist vaatajahulka ei ole kogunud ükskõik kui kuulus modernne välismaine kunstnik ega ka kontseptuaalne kunst, mida kunstihoones viimastel aegadel näha on olnud. Mis ei tähenda, et selliseid näitusi poleks üldse vaja – vastupidi, on oluline teada, mida mujal maailmas tehakse ja mis suunas minnakse. Samas, eesti kunsti ei tee keegi peale meie endi ja eesti kunstihuvilist puudutab eelkõige meie enda kunst. Omaaegsed kevad- ja sügisnäitused olid väga populaarsed, sest need kõnetasid meid. Praegu, nagu Ants Juske õigesti märgib, ei ole eesti kunsti tervikpilti isegi mitte kunstikriitikutel. Muidugi on ajad muutunud, ja nii nagu inimesed ei haara poelettidelt üksteise võidu eesti kirjandust, ei ole ka kunstihuvi enam endine, aga nagu vaatajanumbritestki näha, ei ole see kaugeltki kadunud.

Uued tuuled

Kunstihoone personalimuudatused kohe Karin Hallas-Murula esimesel töökuul tõid kaasa mõningase tormi.

„Tallinna kunstihoone ei ole riigieelarveline asutus, vaid elab toetustest, mis tähendab, et töökohti saab olla minimaalselt,” ütleb Karin Hallas-Murula. Ta seletab, et kunstihoone näitustele kandideerimise kord jääb endiseks ka pärast kuraatorite ametikohtade kaotamist: „Aprilli keskpaigaks said kõik huvilised esitada meile oma näitusepakkumised. Kunstihoone nõukogu teeb nende seast oma valiku.”

Inimesed, kes olid enne 1990. aastaid kunstihoone sagedased külalised, mäletavad hästi omaaegseid tarbekunsti ülevaatenäitusi ja efektseid eksperimentaalnäitusi „Ruum ja vorm”, mis pälvisid, niivõrd, kuivõrd see tollal võimalik oli, ka rahvusvahelist huvi.

„Tarbekunstiga tegeleb nüüd põhiliselt tarbekunsti- ja disainimuuseum,” ütleb Karin Hallas-Murula, „kuid ka tarbekunstinäitusi tuleb kunstihoones ja selle galeriides edaspidigi, vähemalt üks suur tarbekunstinäitus igal aastal. Tänavu on tulemas klaasikunsti näitus, kavandatakse ka personaalnäitusi. Mis puutub „Ruumi ja vormi”, siis sellise näituse korraldamine oli kõne all mõni aasta tagasi, kuid mitmel põhjusel ei võtnud see vedu.”

Julgeb jääda endale kindlaks

Karin Hallas-Murula tähtajaline tööleping arhitektuurimuuseumi juhina lõppes 2010. Kultuuriminister Laine Jänes (nüüd Randjärv) soovitas tal kandideerida ka järgmiseks ametiajaks, aga valituks ta ei osutunud.

„Olin mitmete ministeeriumiametnikega vastuollu sattunud. Jäin eriarvamusele nii Sakala keskuse lammutamise kui ka ERM-i uue hoone projekti asjus,” ütleb ta.

Rahvusvaheline konkurss ERM-i majale projekti saamiseks toimus juba 2006. aastal ja maja pidanuks valmis saama 2010. aastal. „Sellele konkursile laekus mitu väga head tööd, mille järgi saanuks hea hoone, mis oleks täna ilmselt valmis. Paraku kallutas tollase kultuuriministri Raivo Palmaru hääl noorte ehituskogemuseta arhitektide kasuks, pool žüriist oli selle poolt, teine pool žüriid ja kõik eksperdid aga vastu (Hallas-Murula oli üks ekspertidest – E. P.). Praeguseks on selle projekti ümbertegemisele kulutatud palju raha ja aega, aga tulemust ikka ei ole.

Sakalaga oli nii, et pärast seda, kui olime Sakala keskuse lammutamise vastu kogunud 12 000 allkirja, saadeti arhitektuurimuuseumi tegevust uurima erakorraline audit (ja mitte üks inimene, vaid kohe kolmeliikmeline komisjon), mis küll mingeid rikkumisi ei tuvastanud, aga andis selge signaali, et koostöö jätkamine ministeeriumiga saab olema vaevaline.”

Kunstihoone publikule avatuks

Põhitähelepanu aga koondub nüüd Tallinna kunstihoone töökorraldusele. „Kunstihoones on küll suured näitusesaalid ja kaks väiksemat galeriid, aga ikkagi võimaldab see korraldada vaid piiratud arvul näitusi, arvestades Eesti kunstnike suurt hulka.

Plaanis on muuta kunstihoone publikule avatumaks ja juba mais alustamegi pikkade kolmapäevadega, kõik näitused on suvi läbi kolmapäeviti avatud kella 22-ni õhtul.

Suur plaan on ka avada seni tihkelt hoidlatesse pakitud kunstikollektsioon, mille kolime uutesse ruumidesse endises Arsi majas Pärnu maanteel. See töö käib praegu suure hooga, esimesi külalisi saame sinna kutsuda loodetavasti juba sel sügisel.”

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest