Priit Hõbemägi: Kas vähemused ise teavad, mida nad meedialt ootavad?
Osalesin hiljuti seminaril “Vähemuste kujutamine meedias”. Rahvusvahelise uuringu põhjal jäi mulje, et tihti vähemused ise ei teagi, millist meediakajastust nad soovivad.
Ehkki ürituse põhiettekande “Vähemuste kujutamine Eesti meedias” autor Mari-Liis Jakobson Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudist sai ka allikakriitiliste märkuste osaliseks, tõstis see tänuväärselt üles ühe pidevalt pinna all podiseva teema – vähemuste ja ajakirjanduse suhted.
Erinevatel vähemusrühmadel on ajakirjandusega erinevad probleemid. Mõnedel on jõulised eeskõnelejad (näiteks juudi kogukonna huvide eest on välja astunud Ameerika Ühendriikide saatkonna töötajad), venekeelse vähemuse eest Vene Föderatsiooni võimud ja koguni Venemaa president Vladimir Putin).
Mustlastel, invaliididel, seksuaalvähemustel, moslemitel jt rühmadel selliseid eestkõnelejaid ei ole. Seega on ka murede ja probleemide mastaabid ääretult erinevad.
Üldistav aga see, et põhivoolu ajakirjanduses on kasutusel “ebakorrektsed terminid”, vähemuste esindajate endi käest küsitakse üliharva kommentaare ja neid kirjeldatakse neutraalselt, kuid sageli “negatiivsetes või kurioossetes kontekstides”.
Kvaliteetajakirjanduse või online-meedia uuring?
See ei olnud siiski kvaliteetmeedia uuring. Kaalukauss oli 3:1 online meedia kasuks. Õhtulehe, Delfi ja Postimees.ee artiklid on tonaalsuselt, teemade valikult ja käsitluselt erinevad näiteks paberile trükitud Postimehe, Eesti Päevalehe, Maalehe, Eesti Ekspressi või Äripäeva artiklitest. Aga selline valik tehti, küllap rahvusvahelise uuringu poolt etteantud uuringumeetodi sunnil.
Olgu kuidas on, nii mõndagi selle meediauuringus seletaksin ise küll nimelt online meedia eripärade ehk muutunud uudisväärtuste ja kommenteerimisväärtuse mängutulekuga.
Neutraalsus pole lahendus
Ma siiski ei oska vastust leida küsimusele, kuidas käituda siis, kui mingi vähemus aktiivselt otsib tähelepanu – soovib ennast eristada avalikkuses näiteks seksuaalse orientatsiooni kaudu – kuid samal ajal soovib mitte eristuda.
Kuidas näiteks kirjutada täiesti “ideaalne” geiparaadi käsitleva artikli pealkiri? Selline loogika eeldab, et võrdõiguslikkuse printsiipi järgides loobub ajakirjandus täielikult seksuaalsuse mainimisest (seda tehakse ka heteroseksuaalidest kirjutades). Kas nii: “Tallinnas toimus paraad” või “Paraad toimus kauni kevadilmaga”?
Vähemused ja emotsioonid
Nüüd emotsionaalsusest. Kui ajakirjanik taotleb oma tööga mingit parandavat, edasiviivat mõju ühiskonnale (erivajadustega inimeste olukorra parandamist), siis on üks tõhusamaid teid selleks on lugejas emotsioonide tekitamine. Tekstis luuakse tundeid sõnadega, ja nimelt “laetud” sõnadega. “Laetud” sõnad oleksid aga justkui pahad sõnad, mis pingestavad olukorda.
Kas võib oletada, et vähemuste esindajate soov on vältida igasugust “laetust”, taotleda, et mis iganes nendest kirjutatakse, on valitult neutraalne? Iga toimetaja teab, kuhu me niimoodi välja jõuame – tekstideni, mis ei ulatu lugeja juurde.
Kiretut informatsiooni kasutab inimene oma igapäevaste otsuste tegemiseks. Kuid just tähenduslikult laetud, emotsioone tekitavad artiklid, olukirjeldused ja reportaažid annavad võimaluse jõuda lugejani, sest niimoodi kirjeldades tekib olukord, kus lugeja on suuteline ennast kirjeldatavaga identifitseerima, endale elavalt ette kujutama teise inimese või rühma olukorda ja tundeid.
Mõeldamatu oleks muuhulgas see, kus vähemustest kirjutades oleks aktsepteeritud vaid positiivsete tunnete kajastamine. See looks ajakirjanduses tabutsooni ja see ei käi kokku ajakirjandusliku vabadusega demokraatlikus riigis.
Vähemuste õigused = inimõigused?
Peab tunnistama, et vähemalt mõne vähemusrühma ootused ajakirjandusliku kajastuse kohta ning ajakirjanduse üldiselt tunnustatud roll ühiskonnas räägivad teineteisele vastu.
Kui ajakirjandus käsitleb vähemusi rõhutatult neutraalselt ja emotsioone vältides, arvestades vähemusi tähistavate tabusõnade nimekirja jõudsat pikenemist, siis tekib olukord, milles vähemused muutuvad ajakirjanduses märkamatuks. Kas see võib omakorda kaasa tuua süüdistused selles, et ajakirjandus vaikib vähemused maha? Aeg näitab.
Mis aga puudutab seminaril kõlanud kontseptsiooni, mille järgi vähemuste õiguste eest võitlemine ei ole mitte vähemuste, vaid inimõiguste eest võitlemine, siis see mõte vajab veel natuke seedimist. Andke selleks aega, kui võimalik.
