Urmas Espenberg: Islam ja immigrandid võtavad Euroopa üle
Liigun tänu oma tööle, milleks on turism, teistest ehk pisut rohkem mööda maailma ringi ja seda enamasti ikka nii, et talvel töötan Idamaades ja suvel koduses Euroopas. Seega on hea võrdlusmoment elust-olust nii siin kui sealpool kultuurilist rajajoont olemas.
Juba aastaid näen ja tean, et paljud asjad pole vanas heas Euroopas endised. Olen seda palju kordi vaaginud, aga seni neelasin kõik halvad mõtted alla ja tõmbasin negatiivse sissepoole. Viimane ekskursioon, kus viisin meie gümnaasiumiõpilasi Brüsselit ja Pariisi vaatama, mõjus aga sedavõrd kummastavalt, et tundsin vajadust avalikult sõna võtta. Nii tahaksingi mõtiskleda mitmete Euroopa riikide võime üle säilitada oma tegu ja nägu võimsalt pealetungivate integreerumata immigrantide ja võitleva islami ees.
Euroopa uus nägu
Kvartalite kaupa moslemeid. Suured immigrantide linnajaod. Neid on palju - mehed ja naised, rätikutega ja rätikuteta, hõlstidega ja ilma, noored ja vanad, habemetega ja ilma, prillidega ja prillideta. Kirbuturud, räpased tänavad, närvilisus ja tuututamine liikluses. Ning mošeed ja minaretid, siin ja seal. Ja sekka kõiksugu teisi sisserännanuid - musti, mulatte, kollaseid ja kreoole, asiaate ja aafriklasi. Varsti juba tubli kolmandik, mis muudab integreerimise raskeks (teame omast käest), kui mitte võimatuks.
Tundub nagu oleks nii Brüsseli kui ka Pariisi nägu muutunud lõunapäraseks, kräsujuukseliseks, kongusninaliseks, tumedanahaliseks, pilusilmseks, lärmakaks, agressiivseks ja tülikaks. Ei jälgegi tollest valge inimese Pariisist, millest laulsid Piaf ja Chevalier, kus vaidlesid Satre ja Beauvoir ning millest pajatas armas Lauri Leesi prantsuse keele õpik ja kuhu me oma turiste vaatama viime.
Jah Eiffeli torn, Triumfikaar, Louvre, Seine ja sillad - kõik nad on endiselt olemas, aga Pariisi varasem nägu on kadumas ja asendumas kosmopoliitse, vormitu, kirju ja multikultuurse monstrumiga. Retrohõnguline vana hea Pariis on tõsises kadumisohus ja vaevalt lohutab kedagi teadmine, et olukord lõunas Marseille’i või Touluse’i kandis on ehk veelgi hullem. Ja see pole üksnes Prantsusmaa probleem.
Sarnased asjad on tabanud ka Brüsselit, Amsterdami, Berliini, Stuttgarti, Düsseldorfi ning isegi märksa põhjapoolsemaid linnu nagu Lübeck, Kopenhaagen, Göteborg või Oslo. Hispaania lõunaosa ja Itaalia saared saavad oma jao, aga nood riigid on sissetungijatega kuidagi paremini toime tulnud.
Probleeme on kõikjal
Võiks öelda, et igal pool Euroopas on oma rahvusprobleeme, Eestis ja Lätis venelastega, Leedus poolakatega, Rumeenias ja Slovakkias mustlastega, kuid need pole võrreldavad jamaga , mille otsa on põrkunud vana Euroopa – pealetungiv islam ja kohalikest kardinaalselt erinevad immigrandid, kelle integreerumine põlisrahva hulka on juba eos küsitav.
Hordide kaupa allumatuid ja agressiivseid võõraid, kes kõikjale kontrollimatult sisse imbuvad, et asi peagi „üle võtta“. Ometi kord saab tunnistada, et Eesti on selles mõttes parem elada kui Prantsusmaal, olgu siis pealegi, et kliima kehvem ja palk väiksem. Venelane on ikkagi heleda nahaga ja kristlane pealekauba.
Kuidas see kõik võimalikuks sai?
Väga erinevaid teid pidi. Ja nagu ikka, algas kõik tasa ja vaikselt. Võib öelda, et teatud riigid olid selles ise süüdi ja ka tundsid ennast vastavalt. Meie ju ei kottinud ega rõhunud teistest rassidest ja rahvustest inimesi Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, nagu seda seda tegid britid, prantslased, hispaanlased, portugallased, belglased ning sakslased. Meie rügasime ise orjadena teenida küll saksa mõisnikke, küll punaparuneid.
Kui koloniaalimpeeriumid 1950-60ndatel lagunesid, lõi see esimese immigratsioonilaine, millele endised rõhujad eriti vastu ei seisnud ja mis on kestnud tänaseni. Esimesed põlved on kaasa toonud kõik sugulased ja sõbrad, keda vähegi võimalik tuua. Ja nad käsitlevadki seda kõike kui endiste rõhujate poolt neile õigusega antud võimalust.
Teise laine keerasid kokku kaua Euroopas võimul püsinud vasakpoolsed valitsused, nimetatagu neid siis kas rämedalt sotsialistideks või peenemalt sotsiaaldemokraatideks. Kõigepealt tehti silma oma valijatele ja teeniti plusspunkte maailma silmis. Paljud riigid püüdsid hiilata oma erilise armulisusega ja andsid poliitilist varjupaika sadadele tuhandetele, kui mitte miljonitele uutele põgenikele. Nii jõudsid Euroopasse põgenikud ülemaailmsetest kriisikolletest nagu Iraak, Kurdistan, Iraan, Somaalia, Bosnia ja paljud teised riigid, aga keegi ei mõelnud, mis tagajärjed sellel kõigel on.
Euroopa tahtis olla kena ja abivalmis, lunastada oma vanu võlgu arengumaade ees. Sotsiaalabina ja integratsiooniks löödi laiaks ilmatu hulk raha, nagu sotsidele kohane. Aga nagu ikka, ei jää ükski heategu karistuseta. Põgenik tuli, vaatas et on turvaline ja tõi siia kõik oma sugulased ja sõbrad. Nüüd on neil tekkinud juba teine-kolmas põlvkond immigrante, kes ei kipu kuidagi integreeruma.
Berliini türklaste linnaosas on räpasem kui Türgis
Muidugi oli ka kõiksugu majanduslikke ja muid päevapoliitilisi põhjuseid miks võõrad rahvad ja rassid enda juurde kutsuti. Aga fakt on, et külaline tuligi, vaatas ringi, seadis end sisse ja jäi.
Saksamaa kaevas ise endale augu, kutsudes vabatahtlikult enda juurde türgi võõrtöölised. Sellist räpasust, mida olen märganud Lääne- Berliini Kreuzbergi linnajaost, annab otsida isegi Türgis endas. Mingist saksa korrast ja puhtusest ei saa juttugi olla ning ma ei lahka põhjalikumalt seda, et igal öösel süüdatakse seal vähemalt üks auto ja toimuvad jõhkrad tänavakaklused.
On’s üldse väljapääsu?
Niisiis, asjad pole õiged ja midagi peab tegema. Ja seda hoolimata sellest, et Prantsusmaa on kaugel ja selline olukord on osaliselt nende enda süü. Aga Stockholm ja Helsingi pole enam nii kaugel ja see sunnib meidki kaasa mõtlema.
Kas leidub enam poliitilist jõudu ja tahet, et alustada asjadega tegelemist? Kas suudetakse islami ja muude immigrantide sissevool esialgu vähemasti peatada? Suukorvistada ja teha relvituks agressiivsed rühmitused ja likvideerida nende juhid (Sarkozy nagu üritaks midagi)? Kas suudetakse sundida neid, kes juba siin, omaks võtma euroopalikke väärtusi ja kombeid ja loobuma oma vanadest hõimutavadest? Kas meedia asub põlisrahvaste või uustulnukate poole? Kas taaskarmistatakse immigrantide jaoks kehtivat seadusandlust?
Kui jah, on lootust, kui ei, siis vana Euroopa sellisel kujul kaob ja valge heteroseksuaal jääb võimule vaid Ida-Euroopas, aga sealgi seisab juba ootel Bütsantsi tsaar nimega Vladimir, et neid riike taas oma isalikku mõjusfääri haarata.
Paraku laseb keskmine eurooplane end pigem lömastada, kui vähemustele midagi halvasti ütleb. Just seda kompleksi kasutavad pidevalt ära kõik Euroopa vaenlased või teised ebasõbrad. Veelgi hullem, mitmed väljaütlemised ja teod oleme me ise karistatavaks muutnud ja nii on võõrastel sissetungijatel hea ja kindel meid vaikselt ning süstemaatiliselt rünnata, samm-sammult asjad üle võtta ja lõpuks hävitada.
Kui Kõusaar oma raamatus Alfa näeb tulevikustsenaariumina islami Euroopat, siis ta niiväga ei eksigi. Ainult et tegelikkuses võivad tagaaetava paaria osas olla mitte üksnes juudid, vaid ka tavaline valge eurooplane.
