Oudekki Loone: Prantsuse president lubas muutusi, mis midagi ei muuda
Prantsusmaa presidendivalimised olid pisut enam kui vaid Prantsusmaa valimised. Tegelikkuses kujunesid need umbusaldusavalduseks kogu Euroopa Liidu kokkuhoiupoliitikatele.
Asjaolu, et valimised võitnud Hollande oponeeris oma kampaanias mitte ainult kohalikule Nicolas'le, vaid Merkozyle tervikuna, võiks anda hoo Euroopa finantspoliitikate muudatustele. Teisisõnu võiks see tuua Prantsusmaale ELi asjades mitmeid uusi toetajaid ning anda Hollande'le tugeva demokraatliku argumendi rahva tahte näol, kui ta tõepoolest sooviks pöörduda keynesiaanlike kasvumeetodite poole.
Seda viimast ei paista aga monsieur Hollande'l tegelikult plaanis olevat. Pühapäevane The Guardian kirjutab, et Michel Sapini, Hollande'i majandusprogrammi autori sõnul “me ei saa võtta keynsianismi kastusele kaks korda kümne aasta jooksul”. Jah, soovitakse küll kasvuklausleid fiskaalpakti, kuid et see ei kõlaks eelneva taustal nagu musta ja valge koos nõudmine, jätab Hollande'i meeskond esialgu täpsustamata need mitte-keynesiaanlikult “pakkumisele suunatud meetodid”, mis “absoluutselt vajalikku majanduskasvu” võimaldaksid.
Nii ei olegi oodata, et Hollande nõuaks euro toimimise reeglite tugevat üle vaatamist, mis jätab aga majanduspoliitilisteks muudatusteks väga vähe ruumi. Kosmeetiliselt, riigi sees, “maksustame ülirikkad ja rahastame sellest kiratsevat koolisüsteemi” või pisut laiemalt, mitmete riikide koostöös “kehtestame finantstehingute maksu” küll, aga majanduse struktuurset ümberkorraldust mitte.
Lahkumine Afganistanist
Pealegi, stsenaarium “17 erinevat kasvupoliitikat erinevate industriaalsete struktuuridega riikides, kellel on sama raha” ei ole just väga realistlik. Ühine kasvupoliitika võiks seda olla, Hollande'le võib-olla isegi meeldiksid Euroopa Ühendriigid Prantsusmaa juhtimisel, aga samas ei ole ta muidugi oma avalikes väljaütlemistes viidanud Euroopa suurema poliitilise ühendamise vajadusele. Sellegi poolest, Euroopa fiskaalpakti uus arutelu tähendab ka Eestile, et tuleb võtta seisukoht selles osas, milline kasvupoliitika on just väikestele, küllalt avatud majandustele oluline ning otsida liitlasi teiste analoogiliste seast.
Mõnevõrra on aga Hollande'lt ja sotsialistidelt oodata muutust piiripoliitika suhtes, andes paljudele riikidele – sealhulgas ka Eestile – võimaluse taas kergemalt hingata Schegeni leppe osas, millest loobumise ähvardusega Sarkozy presidendiks olemise ajal tuli pidevalt rinda pista.
Teisalt on muud immigratsioonipoliitikad Hollande'l pigem juba kohal olevatele immigrantidele suunatud (väljastpoolt ELi pärinevate legaalsete immigrantide hääleõigus kohalikel valimistel), ainus otseselt piiriületamist puudutav plaan on otsus lasta kvoote igal aastal määrata parlamendil. Seesugune lähenemine võib teiselt poolt muidugi viidata, et ühine immigratsioonipoliitika ei ole Hollande'i jaoks esmatähtis.
Märgatavalt olulisem on ilmselt välispoliitika, väiksemad kaitsekulutused ja, esimese sammuna, taandumine Afganistanist, mida plaanitakse juba 2012. aasta lõpuks – see saab olema Hollande võimekuse ja poliitilise suundumuse esimeseks suureks testiks.
Muutuda, või mitte muutuda?
Seega, pühapäevased Prantsuse valimised tunduvad olevat kinnitanud Philip Stephensi mõtet kolmanda mai Financial Times'is “uutlaadi Euroopa demokraatia” kohta, kus valimisi küll korraldatakse, aga sel tingimusel, et üldkursis midagi ei muutu: “Vasakul või paremal, eurotsoonis või mitte, valitsev eliit kummardab kokkuhoiu altarit. Valitsused võivad kallutada siin, tugevdada mingit rõhku seal, kuid keegi ei julge väljakutset esitada “range fiskaalpoliitika” katekismusele.”
Muidugi polnud kreeklased pühapäevastel parlamendivalimistel sellega nõus. Need, kes soovivad, et eurotsoon muutuks, peaksidki liitlasi pigem sealt otsima.
Pealegi tuleb valik, kas kaotame euro või riikide fiskaalpoliitika või loome hoopis Euroopa Ühendriigid, teha varem või hiljem nagunii.
