Allar Veelmaa: Digiajastu lapsi tuleb kasvatada nii, et nad elaksid üle ka voolukatkestuse
Õpetan lapsi alates 5. klassist. Pole küll mingit alust väita, et tänapäeva lapsed on rumalamad võrreldes eakaaslastega 10-15 aastat tagasi. Küll aga torkab silma see, et käeline tegevus on laste jaoks varasemaga võrreldes tülikam.
Viiendas klassis on teemasid, kus tuleb korraga kasutada mitut töövahendit (pliiats, joonlaud, mall). Väga vähe on neid lapsi, kes mõnda eespool nimetatud töövahenditest joonestamise käigus laua alla ei pilla. Nii et kui algab joonestamise ülesanne, siis sellega kaasneb pidev kolin, sest pool klassi on pidevalt laua all oma varandust otsimas.
Arvutiajastu lapsed ei taha end enam verbaalselt väljendada, sest arvutiga mängides pole vaja arvutile midagi öelda. Tuleb vaid mõned õiged sõnad kirjutada õigesse kohta või teha hiireklikk, ning arvuti saab aru, mida temalt tahetakse. Nii on ka koolis - täislausega vastuse asemel on laps nõus ütlema äärmisel juhul ühe sõna või siis on hoopis vait, sest lause moodustamine käib üle jõu.
Kirjutamise mustkunst
Mis puutub kirjutamisse, siis see on muutumas mustkunstiks, mille valdamine on vähestele jõukohane. Ma ise arvan, et lugema saab õppida lugedes, mitte ette loetud teksti kuulates ja nii on ka kirjutamisega. Kui laps (sama on ka ju täiskasvanuga) on matemaatikaülesande lahenduse vihikusse kirjutanud, siis töötab tal lisaks käelihastele ka aju. Ma panen tähele, et suuliselt vastates kipuvad lapsed tihti vastuseid huupi pakkuma, teisisõnu nad kiirustavad.
Arvutimängud on samuti üles ehitatud selle loogikaga, et vaja on sõrmeosavust ja kiirust. Nn tarkade mängude puhul ei anna liigne kiirustamine eelist - lisanduvad miinuspunktid, mis võtavad võimaluse edetabelis kõrgele kohale jõuda. Aga paljude tulistamismängude puhul on oluline just kiirus. Missuguseid mänge poisid mängivad?
Tänased koolilapsed saavad igasuguste tehniliste vahendite kasutamisega hakkama palju paremini võrreldes 10-15 aasta taguse ajaga. Pole ju last, kes on ilma mobiiltelefonita, interneti kasutamine on igapäevane asi ning iPod ja iPad pole tundmatud vidinad. Ka infot osatakse leida kiiremini, kuid leitud info adekvaatsuse hindamisega jäädakse hätta.
Kokkuvõtteks võib öelda, et meie lapsed on digiajastu lapsed, kuid neid tuleb kasvatada nii, et nad saaksid hakkama ka ootamatu voolukatkestuse või netiühenduse puudumise korral. Õpetada tuleb aga nii, et käsitsi kirjutamine ei tunduks neile saatanast ja raamatu lugemine inkvisiitorite poolt välja mõelduna.
(Autor on Loo keskkooli matemaatikaõpetaja.)
