Rainer Kattel: Heaoluriik ei tähenda riigi karvast kätt ettevõtja taskus
Eestis on saanud kombeks näha Euroopa jätkuvas kriisis heaoluriigi ajastu viimast vaatust. Kuna meie kasv on suuresti sõltuv Euroopasse minevast ekspordist ja kuna meie enda majanduspoliitilised käed on seotud, siis oleme otsekui pealtvaatajad enda saatuse üle otsustamisel. Eesti olukorra teeb aga irooniliseks see, et majandusele uue arenguhoo andmiseks peame ise pöörduma euroopaliku heaoluriigi parimate joonte juurde ning neid rakendama õppima.
Eesti majanduspoliitikat on kogu taasiseseisvumisperioodil saatnud illusioon, et ajame iseseisvat majanduspoliitikat. Tegelikkuses sidusime enda majanduspoliitilised käed kinni ühelt poolt valuutakomitee süsteemi kasutamisega (mis sisuliselt võttis võimaluse keskpangal tegeleda majanduskasvu temaatikaga), mille tähendust võimendas tasakaalus riigieelarve poliitika ning kolmandaks väga avatud majandusruumi loomine jättis valitsusele vähesed võimalused majandust suunata.
Kui lugeda 1990ndate aastate otsustajate memuaare, siis sellise lollikindla majanduspoliitilise ruumi loomine oli eesmärk omaette: sest Eesti majanduspoliitikat võib täna ka enam-vähem pimesi teha, ei ole võimalusi mõne ettevõtlussektori turgu näiteks tollidega kaitsta, keskpank ei saa valitsuse defitsiiti finantseerida ehk raha trükkida ning valitsuse laenupoliitika on äärmiselt tagasihoidlik.
Heade aegade majanduspoliitika
Sisuliselt on Eesti majanduspoliitika heade aegade majanduspoliitika: kui Euroopal, ja eriti Skandinaavial kui meie peamisel kaubanduspartneril läheb hästi, läheb ka meil hästi või isegi väga hästi.
Meie majanduspoliitika on üles ehitatud eeldusel, et Skandinaavia veetud ekspordimootorist „lekib“ kasvu ja töökohti kõikidele, ka kõige vaesematele. See on toonud meile just sellise majandusstruktuuri, mis Skandinaaviast nö üle jääb.
Taolise strateegia piirid on tänaseks kätte jõudnud: Eestis on ühest küljest püsivalt suhteliselt kõrge tööpuudus, eriti puudutab see suurematest linnadest kaugele jäävaid piirkondi ja inimesi; teisalt on meil terve rida kiiresti kasvavaid valdkondi (infotehnoloogiast laevaremondini), kus valitseb juba aastaid kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudus.
Kummaski valdkonnas ei ole lahenduseks lootus, et majanduskasv ja areng jätkuvalt lekivad sinna, kuhu vaja. Täna on meie majanduspoliitika hakanud Eesti majanduse nõrkusi taastootma. Samas on tööjõuturu probleemide lahendamine valitsuse kätes ja võimuses. Valitsuse kätte on jäänud eelkõige Euroopa struktuurivahendite kasutamine, sest suur osa maksutuludest on seotud sotsiaalsüsteemiga. Kui me maksusüsteemi kõrvale jätame, siis saamegi vaielda selle üle, kuidas valitsus kasutab 20% riigieelarvest, mille täna moodustavad ELi toetused.
Euroopa heaoluriik
Euroopa heaoluriik on oma parimatel aegadel ja parimates vormides olnud majandusajaloos ilmselt kõige efektiivsem lahendus tööjõuturu probleemidele, nii tööpuuduse vähendamisel kui ka kvalifitseeritud tööjõu loomisel.
Eestis levib sageli müüt heaoluriigist kui laiskadele teiste jõukuse ümberjagamise mehhanismist. Kindlasti on heaoluriiklikel poliitikatel puudusi, ometigi on heaoluriik kapitalismi üks geniaalsemaid leitusi. Kui vaatame ajaloos tagasi heaoluriigi tekke lugu, siis on sellel väga vähe pistmist meie tänases mõistes sotsiaaldemokraatia või töölisliikumisega.
19. sajandi lõpus Saksamaal ellurakendatud tervise-, tööõnnetuskindlustuse ja töötuskindlustusskeemide eesmärk oli vähendada ettevõtjate motivatsiooni konkureerida läbi halvemate töötingimuste ja madalamate palkade. Samas ei soovinud Bismarcki konservatiivne valitsus olla ettevõtjate ja töövõtjate kantseldajaks ja nii loodi tänaseni toimiv kahepoolsete läbirääkimiste süsteem, kuhu valitsusel puudub tänaseni õigus sekkuda.
Saksamaa majandusedu viimasel kümnendil on suuresti seotud just selle kahepoolse süsteemi väga heas toimimisega. Ja tasub üle korrata, et valitsus ei saa juriidiliselt sellesse protsessi sekkuda, sotsiaalsetel partneritel on piisavalt võimu, et omavahelisi konflikte lahendada.
Töötajate kasutamine ettevõtte arendamiseks
Streigid jms kuuluvad siia hulka, kuid tuleb tähele panna, et taoline kindlustusel ja läbirääkimistel põhinev süsteem asetab töötaja kvalifikatsiooni majandusprotsesside keskmesse. Kvalifikatsiooni pidev kasv on nii tööandja kui –võtja huvides.
Milles see väljendub? Kõige selgemini väljendub see selles, kuidas ettevõtted kui organisatsioonid muutuvad: kui palju ja kuidas kasutatakse töötajaid toodete või teenuste uuendamisel ja arendamisel. Mida tugevamad on töötajad, seda rohkem saab neid ettevõtte arendamisel kasutada. Mida rohkem töötajaid ettevõtte arendamisel kasutada, seda tugevamad (kõrgemini kvalifitseeritud) nad on.
Põhjamaade teadlased Bengt-Ake Lundvalli eestvedamisel on viimastel aastatel näidanud, kuidas Põhja-Euroopa heaoluriikides on lõviosa ettevõtteid selliseid, kus probleemide lahendamine on eelkõige töötajate otsustada, st nende otsustusvabadus ja -vastutus on väga suured.
Lõuna-Euroopas (ja osaliselt ka Ida-Euroopas) domineerivad aga ettevõtted, kus töötajal on peamiselt liinitöötaja roll, väikese otsustusvabaduse ja –vastutusega. Mis juhtub ettevõttes, kui näiteks tootmises tekib probleem, kes seda kõrvaldab, kas töötajad ise või peavad nad ootama keskastmejuhi ostust?
Põhja-Euroopas on selleks peamiselt töötajad ise - need on õppivad organisatsioonid; Lõuna-Euroopas aga juhid - need on nn tailoristlikud masstootmisel põhinevad organisatsioonid.
Õppiv organisatsioon
Ja organisatsiooni tüüpidel on otsene seos tootlikkusega: õppivad organisatsioonid Põhja-Euroopas suudavad vältida vigu, luua kvaliteetsemaid tooteid ja teenuseid ning olla seetõttu konkurentsivõimelisemad ja innovaatilisemad. Samas viivad selliste õppivate organisatsioonide juured tagasi haridussüsteemi.
Eesti teadlased Olev Musta juhtimisel on uurinud, kuidas PISA haridustestide tulemused on seotud majanduse innovaatilisusega. Lihtsustatult öeldes on Põhja-Euroopa tulemused oluliselt paremad, kuna õpilased on enesekriitilisemad, mis on samas tugevalt seotud majanduse innovaatilisusega. Mida enesekriitilisemad on õpilased, seda innovaatilisemad on samas majandusruumis tegutsevad ettevõtted.
Nii töötajate kui õpilaste kriitilise mõtlemise arendamise eelduseks on see, et reaalses majanduses on kellelgi selle vastu huvi ehk nõudlus. Heaoluriigi kapitalistlik geniaalsus selles seisneski, et see teeb ettevõtja jaoks kriitiliselt mõtleva inimese odavaks ja tekitab sellise inimese järele nõudluse: ettevõtjal on mõtet töötajate arendamisse investeerida, kuna seda teeb ka konkurent, ja ka riik läbi haridussüsteemi ja ümberõppe. Ja läbi töötuskindlustuse, lastehoole jne, mis tagavad selle, et inimesed ei kaota ka töötuna või lastega kodus olles oma kvalifikatsiooni ja neil on võimalus enda arendamisega tegeleda.
Eesti kontekstis tähendab eelnev seda, et ühest küljest peame suutma paremini seostada haridussüsteemi ja ettevõtluse, teisalt töötute koolitamise ja töötajate ümberõppe kvaliteedi paremaks tegema ning kolmandaks soodustama töötajate kvalifikatsiooni kasvu.
Hariduse nõrk seotus ettevõtlusega
Eesti haridussüsteemi ja tööturupoliitika üheks peamiseks nõrkuseks on nõrk seotus ettevõtlusega. Sisuliselt on meil topeltsüsteem, kus ettevõtja koolitab vastavalt vajadusele värske kõrgkooli lõpetaja ümber. See on äärmiselt kulukas lahendus. Teiselt poolt võib öelda, et paljusid ettevõtjad ei huvita kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud, sest see on kallim. Lisaks on täna töötutele enamasti pakkuda lühiajalist koolitust, mis ei paranda nende kvalifikatsiooni ega võimalusi tööjõuturul.
Tegelikkuses oleks mõistlik mõlemad probleemid koos lahendada läbi praktikasüsteemide rakendamise, kus kõrg- ja kutsekoolide tudengid peavad veetma ligi poole oma haridusteest ettevõtetes praktikal olles. Loomulikult peab seda ettevõtjale kompenseerima, näiteks läbi praktikantidele stipendiumi maksmise või muul moel. Samasse süsteemi saaks lülitada ka töötud, kes läbiksid sellisel moel pikamaajalisi koolitusi konkreetses ettevõttes, omandades konkreetseid oskusi ning luues sidemeid konkreetsete tööandjatega. Just sellise süsteemi ülalpidamiseks oleks mõistlik kulutada nii töötuskindlustuse kui ka ELi struktuurivahendeid.
Samas ei lahendaks praktikasüsteemi jõuline ellurakendamine kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudust. Siin ei saa Eesti üle ega ümber välismaiste spetsialistide sisserändest. Täna toetab EAS kõrgelt kvalifitseeritud töötajate palkamist, ent seda peaks tegema oluliselt suuremas mahus ning eelkõige koostöös ettevõtetega, kes on seotud ülalmainitud praktikasüsteemiga. Nii saavad kokku noored haridust alles omandavad inimesed ja kõrgelt kvalifitseeritud välispetsialistid ning tööjõuturult väljalangenud.
Ja ettevõtjale ei maksaks see sisuliselt midagi, samas oleks tal palju võita. Ja riigil on selleks vahendid ja võimalused. Me peame loobume mõttest, et kapitalism on lekkiv majanduskasv, kus ajapikku kõik midagi saavad. Kapitalism toob meile seda, mida me ise tahame, et ta meile tooks. Samas ei tähenda heaoluriik riigi karvast kätt ettevõtja taskus. Pigem vastupidi, hästi läbimõeldud heaoluriik vähendab ettevõtja kulutusi kõige kallima sisendi osas: inimene ja tema oskused.
(Autor on TTÜ innovatsioonipoliitika professor.)
