Andres Arrak: Kreeka lahkumine eurotsoonist on aja küsimus
Üht asjaolu peab seejuures silmas pidama – euroliit ise ei hakka kindlasti Kreekat välja viskama. Esiteks selle pärast, et nad ei saa seda teha, protseduur ununes kirja panemata (sic!). Kui poleks ununenud, poleks ka olukord nii hull.
Muuseas, 1979. aastal loodud Euroopa Rahaliidust (European Monetary Sysem), mis sidus viieteistkümne riigi valuutade kursid, sai välja astuda. Esimene eurokriis, millest täna väga palju ei räägita, saabus juba 1992. aastal ehk aasta pärast Maastrichti otsust luua euro, kusjuures nõuetele mittevastavad Itaalia ja Suurbritannia olid sunnitud lahkuma. 1996. aastal liitus Itaalia taas süsteemiga, britid jäidki välja. Ja täna ilmselgelt naudivad oma väljasolekut. Aga kogemustest ei õpitud ja jaanuaris 1999 tulnud euro (kursid fikseeriti eküü – euroepan currency unit – suhtes) pidi kestma igavesti.
Teiseks ei saa Kreekat välja visata sellepärast, et siis tuleks ju kõigil sinisilmsetel süsteemi loojatel tunnistada, et kogu süsteem on algusest peale valesti üles ehitatud. Ühtseid lauakombeid ei ole võimalik peale suruda laplastele ja kreetalastele. Ühtset rahapoliitikat ei saa rakendada ilma ühtse eelarvepoliitikata. Aga see oleks tähendanud algusest peale mitte Euroopa Liidu vaid Euroopa Ühendriikide loomist, riikide liidust oleks pidanud saama liitriik. Seega eksiti põhiliste majandusteoreetiliste alustalade vastu.
Eurosolidaarsus ignoreerib riikide kultuuri ja ajalugu
Nobelisti Robert Mundelli poolt 1961. aastal loodud optimaalse valuutapiirkonna teooria on tänaseks osutunud vigaseks. Rakendada ühtset rahapoliitikat erinevates majandustsükli faasides asuvates ja erineva poliitilise, sotsiaalse ja kultuurilise taustaga riikides on osutunud võimatuks. Majandusteadlased kipuvad vahel nö sulpima omas puhtteoreetilises sudus. Tänane majandusteadus on küll väga matemaatiline, aga mitte piisavalt seostatud sotsiaalteadustega ja kultuurilooga. Poliitkorrektne eurosolidaarsuse idee ignoreerib ilmselgelt ajaloolis-kultuurilisi aspekte erinevate riikide elus. Kreeklastel on püha õigus elada nende seaduste ja väärtuste järgi, mis on neile igiomased.
Ma juba kuulen oponentide hädakisa, et kas tõesti kehtivad Kreekas teised majandusseadused kui Saksamaal või Eestis, teised kui Ameerikas. Ei, ei kehti. Majandusseadused on universaalsed. Ent nende sõnum on ühene – kui sa teed nii, siis suure tõenäosusega saabub naasugune tulemus. Siinkohal tasuks meenutada sada aastat kestnud dilemmat ujuv- versus fikseeritud vahetuskurss. Milton Friedman kusjuures jutlustas, et raha kurss on lihtsalt veel üks majanduse jaoks ülioluline hind (nii nagu ka palk) ja vabal turul peaks ka see olema paindlik nii üles kui alla.
Fikseeritud kursil, eriti selle räigeimal vormil valuutakomiteel, on omad selged eelised. Mõne soliidsema raha käest kursi sidumise kaudu laenuks saadud usaldusväärsus on heaks garantiiks potentsiaalsele välisinvestorile. Eesti oma kahe kümnendi pikkuse valuutakomitee ajalooga on heaks tõestuseks selle kohta. Ent nii nagu makroökonoomikas tihti, on paljudel asjadel kaks otsa. Ujuva kursi eelis on see, et ta hakkab rumalast majanduslikust käitumisest tulenevaid pingeid maandama kohe algusest peale pärast probleemide tekkimist.
Mida üks riik peaks tegema juhul kui ta leiaks end sellisest august, nagu näiteks Kreeka või hiljuti lõunanaaber Läti? Põhimõtteliselt on kaks võimalust. Esimene neist on raha devalveerimine. Kodus toodetud kaupade odavnemine suurendab importi, taastab rahvusvahelist konkurentsivõimet ja kasvatab raha sissevoolu riiki. Ent Kreeka ei saa devalveerida, tal pole oma raha. Lisaks tuleb muidugi mainida, et igasugune devalveerimine on amoraalne. Sel lihtsal põhjusel, et kõiki karistatakse sama määraga. Kõik tegid vigu, aga mõni tegi vähem ja mõni üksik ehk ei teinudki. Devalveerides me lajatame kõigile sõltumata süü astmest.
Sisemine devalveerimine
Kui devalveerida ei saa, siis jääb üle nö sisemine devalveerimine ehk Kreeka kaubad tuleb välismaalaste jaoks odavaks muuta läbi oluliste kulukärbete. See aga tähendaks drastilisi palgakärpeid. Rääkimata pensionidest ja muudest valitsuse jaoks olulistest kärberest. Vananeva Kreeka valitsuse kuludest moodustavad juba täna ainuüksi pensionimaksed üle veerandi (NB! pensionifonde neil üldse pole). Aastaks 2050 kasvab pensionimaksete osakaal üle poole valitsuse kuludest. Kui siia lisada veel 14 protsendini ulatuvad intressimaksed, siis on Kreeka valitsuse olukord rohkem kui nutune. Üks kreeka pensionär on tänaseks juba ennast põlema pannud. Ja 17. juunil eesseisvad valimised ei tõota lahendust.
Tegelikkuses muidugi juba tehakse kalkulatsioone, milline kahju tekib Kreeka lahkudes. Ja numbrid on suured. Kreekat ähvardatakse seejuures maailma lõpuga. Raha saab otsa, palgad ja pensionid jäävad välja maksmata, pangad kukuvad kokku ja uus oma raha odavneb kordades ehk siis kreeklased muutuvad kordades vaesemaks. Ja õige on, muutuvadki. Aga just seda ongi vaja.
Kõik maailmalõpu jutlustajad unustavad miskipärast lähiajaloo. Näiteid on palju, aga ehk üks markantsemaid on see, mis juhtus Argentiinaga aastatuhande alguses. Argentiinas muuseas oli valuutakomitee süsteem (alates 1. aprillist 1991). Valitsuse eelarve oli miinusel olnud juba üheksakümnendate keskpaigast alates, ulatudes kohati üle kolme protsendi sisemajanduse kogutoodanguga (SKT) võrreldes. Kriis hakkas pihta 2001. aastal, mil Argentiina keskpanga valuutareservid moodustasid 28 miljardit USA dollarit. 2002. aasta keskpaigaks oli sellest järele jäänud vaid kaheksa miljardit dollarit. Riigi välisvõlg oli 150 miljardit dollarit.
Peeso kurss (mis enne oli 1 peeso = 1 dollar) lasti vabaks ja see kahanes neli korda (4 peesot = 1 dollar). See tähendab, et kõik argentiinlased olid üleöö muutunud neli korda vaesemaks. Börsiindeks kukkus viis korda. Laenuintress tõusis nelja protsendi pealt sajale protsendile. Tarbija hinnaindeks ehk inflatsioon tõusis tasemele 120 protsenti. Tööpuudus kasvas 22 protsendi peale. Pangad ja pangaautomaadid suleti. Lühikese perioodi jooksul vahetus viis valitsust ja kogu tänavapilt meenutas televisiooni vahendusel 2011. aasta Kreeka oma. Ent täna on Argentiina elus ja täna kasvab riigi majandus jõudsalt.
Vahel lihtsalt on nii, et ei ole häid lahendusi ja valida tuleb halva ja väga halva vahel. Kreeka ja eurotsooni jaoks laiemalt täna head lahendused puuduvad. Ent teha halva mängu juures head nägu ja mitte rääkida asjast, on vastutustundetu.
Niisiis, Kreeka maja juba põleb. Põlevast majast tassitakse tavaliselt mööblit kiirkorras välja. Aga meie koos teiste solidaarsete eurooplastega tassime mööblit sisse ja tegeleme fassaadiremondiga. Tegelikult kreeklased ise juba viivad mööblit (loe raha) välja. Viimastel andmetel on riigist lahkunud üle 700 miljardi euro. Kreeka on ilmselgelt temast põhja pool asuvate riikide eurounistuste pantvang. Iseendale valetanud ja lolli mänginud Brüsseli ja Frankfurti tädid ja onud kardavad peeglisse vaadata ja endiselt loodavad, et ehk läheb üle. Ei lähe. Ei saagi minna, sest alustalad on valed.
Hea lugeja! Kui oled hiljuti Kreekas käinud või tahad lihtsalt avaldada oma arvamust kreeklaste olukorra ja käitumise kohta, saada oma lugu aadressil rahvahaal@delfi.ee.
