Priit Hõbemägi: Kuidas president Ilves ühe põlvkonna maha kandis
Täielikud luuserid, ühesõnaga.
Kõnealune lõik noortele peetud kõnest Junior Achievement 2012 konverentsil on selline: “Ilmselt olete kuulnud ja ehk ka omavahel arutanud, et tänaseid 40-50 aastaseid inimesi nimetatakse Eestis võitjate põlvkonnaks. /---/
Millega seoses tahan öelda, et kunagistest noortest juhtidest ja muutjatest on tänaseks saanud mugavavõitu keskealised juhid, kes enam suurt midagi muuta ei taha või ei oska. Aasta-aastalt kulub üha suurem osa nende energiast sellele, kuidas oma kohast kinni hoida. Nad ei oskagi end enam üheski muus rollis kui esireas ette näha.
Paljud neist usuvad, et kõik see, mis oli ainuõige ja võimalik, mis kehtis ja tõi edu 15-20 aastat tagasi, on täpselt samasugune ka täna.”
Olgu, kui president leiab, et üks põlvkond teda valinud rahva hulgast tuleb maha kanda, sest nad “enam suurt midagi muuta ei taha või ei oska”, siis on see tema isiklik õigus nii arvata. Ärgu aga siis unustagu, et ta ise kuulub samasse põlvkonda.
Kes on luuserid?!
Stigmatiseerida oma kõnes avalikult ühte põlvkonda riigis on ennekuulmatu. Soovisin presidendi kantseleist teada, kas president toetus oma kõnes mingile autoriteetsele uuringule, kust sellised tulemused ilmnevad. Sain vastuse, et uuringuandmetega tegu ei ole.
Kui nii, siis langeb asjalik argumentatsioon ära. Aga keda peab ikkagi silmas president, rääkides 40-50-aastaste “juhtide”, “inimeste”, “muutjate”, üldistatult “nende” põlvkonnast? Kas ta peab silmas ärieliiti? Või poliitikuid? Juhtivaid muusikuid? Juhtivaid teadlasi, värskeid akadeemikuid? Sellises üldistuses on nii suur lõks, et presidendist hakkab isegi kahju. Piinlik ja keeruline, tegelikult aga võimatu olukord.
Seisavad näiteks tippjuht ja president silm-silma vastu mingil kohtumisel. Juht mõtleb: “Kas te mõtlesite mind?” “Sind jah, pagana stagnant!” mõtleb president vastu. Aga kui laseme mõttes pilguga üle Tartu Vanemuise saali 24. veebruari õhtul, siis selgub, et arvestatav osa saalist oligi täidetud nendega, “kellel aasta-aastalt kulub üha suurem osa energiast sellele, kuidas oma kohast kinni hoida.” Ja miks, pagana päralt, on neid vaja siis presidendi vastuvõtule kutsuda? Necessary evil? Võibolla ärritab presidenti see, et ta pidi eesti “vettinud mäkrade” ahnusest põhjustatud untsuläinud investeeringute päästmist paluma idamaade sultanilt?
On veel kaks põlvkonda, keda see jutt puudutab – need on 40-50-aastaste vanemad ja nende lapsed. Sisuliselt ässitas president oma kõnes kuni 30-aastaste põlvkonda oma vanemate vastu, andes mõista, et kui vanem juhtub olema juht, siis on ta tõenäoliselt mugav, enesekeskne ja värskete ideede puuduses vaevlev.
Ja vanem põlvkond? Kas nemad on endiselt lugupeetud või juba topelt mahakantud? Või on olemas vaid üks “neetud” põlvkond ja teised põlvkonnad on süüst vabad?
Püüdke näha Eesti inimesi oma rahvana
Siiski on väga raske uskuda, et president Ilves istub Kadriorus oma töölaua taga, vaatab lakke ja mõtleb tõsiselt selle peale, kuidas tõmmata vesi peale ühele põlvkonnale.
On olemas veel üks võimalus. Nimelt see, et president ei olegi ise midagi sellist mõelnud, veel vähem aga kirjutanud. Tekstikriitiline lugeja võib kõne tekstis täheldada, et kompositsioon on nõrk, erinevatest ideedest lohakalt kokku traageldatud ja sisaldab vasturääkivusi, paiguti lihtsalt primitiivne ja lõpeb kordustega. Vabandage, aga see on halb kõne. Seda kõnet ei ole kirjutanud see president, kes armastab tsiteerida Marcus Aureliust.
Võib oletada, et tegu on kõnekirjutaja kirjutatud kõnega. Ka neil võivad olla omad foobiad ja vihavaenlased, kellele presidendi suu läbi kätte maksta.
Lõpetuseks veel üks tsitaat presidendi peetud kõnest: “Olen kindel, et tänane noorte põlvkond, noored vanuses 18-35, saadavad lõppkokkuvõttes korda asju, millest täna võitjateks tituleeritud ei söanda unistadagi. Ja nii mõeldes võiks ka küsida – kes on tegelikud võitjad?”
Härra president, palun saage ükskord üle sellest “võitjate” ja hierarhilise püramiid-ühiskonna krambist ja püüdke näha Eesti inimesi oma rahvana, kus kõigil on oma oluline roll mängida, hoolimata vanusest, põlvkondlikkusest kuuluvusest või sellest, millist ülesannet või rolli ühiskonnas parajasti täidetakse.
