Sergei Stadnikovi võrdlused Eesti ja Kreeka vahel: kes on Kreeka Savisaar?
Kuid 6. mail korraldatud parlamendivalimiste tulemused tõstsid selle riigi uuesti rahvusvahelise tähelepanu keskmesse. Erinevalt varasematest aastakümnetest, pea „mustade kolonelide hunta” kukutamisest 1974. aastal, ei õnnestunud riigi kahel juhtival parteil -- vasaktsentristlikul PASOK-l ja paremtsentristlikul „Uuel Demokraatial” -- kahe peale koguda 70% - 80% valijate häältest. Seekord saadi vaid veidi üle 33% hääli. Ennetähtaegsete valimiste initsiaator, „Uus Demokraatia” saavutas läbi häda küll parima tulemuse, kuid ometigi oli see poole võrra kehvem, kui 2009. a. ning valitsuse moodustamise õiguse künnisest jäi puudu kõigest kaks kohta. Teisele kohale platseerus hoopis vasakradikaalne Syriza nimeline erakondade liit, kelle liider Alexis Tsipras (s. 1974) nõuab välismaise finantsabi tingimuste leevendamist, kuna viimaste täitmine käib enamikule kreeklastele lihtsalt üle jõu. Kolmandaks tulnud PASOK-le tähendas antud resultaat sisuliselt totaalset poliitilist läbipõrumist.
Olgu siinkohal ära märgitud Kreeka valimissüsteemi eripära: vastavalt põhiseadusele saab enim hääli kogunud partei veel täiendavalt lisaks 50 parlamendikohta – seega on igal poolthäälel tõepoolest eriline tähtsus. Üldse on aga kõrgemas, ühekojalises seadusandlikus organis 300 saadikukohta, mis on selle suhteliselt väikese maa kohta (10, 7 miljonit elanikku) minu meelest ikkagi liiast; näiteks Venemaa Riigiduumas teeb (loodetavasti) palehigis vaid 450 rahvaasemikku.
Euroliidus ja Moskvas loodetakse, et 17. juunil toimuvatel parlamendivalimistel suudavad „Uus Demokraatia” ja PASOK koguda vähemalt 151 saadikukohta, viimaks ellu Euroliidu säästupaketti.
Venemaa taolisel suurriigil on Kreekas muidugi oma erihuvid: nimelt õilmitseb just omaaegse paremtsentristliku peaministri Konstantinos (Kostas) Karamanlisi (s. 1956; endise peaministri ja presidendi Konstantinos Karamanlisi nõbu) ametiajast (2004 – 2009; Kostas Karamanlis on noorim peaminister Kreeka ajaloos) erisuhete laadne partnerlus valdavalt riikliku naftagaasi kontserniga Gazprom – seega ka vene presidendi Vladimir Putiniga. Pikaajalisest (vähemalt 25 aastaks) lepingust eufooriasse sattunud hästi kerekas Karamanlis pidi ametlikul tseremoonial oma Armani ülikonna lausa lõhki ähkima.
Meediasse imbunud diskreetse informatsiooni alusel tõkestasid meie idanaabri eriteenistused 2008. a. isegi Karamanlisi telefonikõnede salajase pealtkuulamise „Tema Endaga” ja väidetavalt isegi Kreeka peaministrile kavandatava atentaadikatse (vihjati esmajoones Iisraeli ja Türgi luurele) – eks ikka kavandatava South Streami nimelise gaasijuhtme pärast. Kui nüüd otsida isiksuslikke sarnasusi eesti poliitikutega, siis Karamanlisil olen täheldanud mõningaid ühisjooni Edgar Savisaarega. Muide, praegu on Kostas Karamanlis tavaline parlamendisaadik, ometigi ei saa täiesti välistada tema tulevast tagasitulekut valitsuskabineti etteotsa (nagu ka Savisaare come back´ i). Ameerika Ühendriikides sündinud ja üles kasvanud sotsialistide endise juhi ja peaministri (aastail 2009 – 2011) Giorgos (Giorgikos) Andrea Papandreou´ga (s. 1952; endise sotsist peaministri Andreas Papandreou (1919 – 1996) poeg – see praegune Hellas on oma tavadelt paljuski idamaine maa) ei ole aga Putinil olnud eriti head klappi. Ehk peitub põhjus erinevates poliitilistes prioriteetides?
Siriza kõrval kujunes valimiste sentsatsiooniks ultraparempoolse erakonna „Kuldne Koidik” pea seitsmeprotsendiline läbimurre Kreeka parlamenti. Partei edu põhjus peitub eelkõige maa raskes sotsiaal-majanduslikus olukorras ning hiiglaslikus illegaalses immigratsioonis. Erakonna juhi Nikolaos Michaloliakose (s. 1957) praktiliselt iga avalik esinemine kujutab endast poliitilist showd; nii vastas ta küsimusele ebaseaduslike immigrantide maalt väljasaatmise praktiliste meetmete kohta järgmiselt: ”Pange tööle oma kujutlusvõime!”.
Teisalt jällegi ainult kommunistid esinevad ühemõtteliselt avalikult eurotsoonist väljaastumise poolt. Ülejäänud erakonnad keerutavad vastavalt oma liidrite sõnaosavuse tasemele. Peamine võitlus suurima häältesaagi eest saab minu arvates 17. juunil olema „Uue Demokraatia” ning Syriza vahel. Viimane ei ole veel suutnud toibuda ootamatust edust, sest sobitati endale üsnagi mugavat igavese opositsionääri rolli. Mis aga juhtub, kui vähem kui kuu aja pärast tuleb hakata reaalselt vastutama riigi ja rahva käekäigu eest?!
