Putini sulased on selgunud - Toomas Alatalu kirjeldab, milline on Venemaa uus valitsus
Ja seda uut jagub, sest uued on nii valgete lintidega jalutajad Moskva tänavatel, võimuparteile vastu hakkamine kui ka Riigiduuma sumisemine. Nii pidigi Putin kutsuma isegi uut peaministrit Medvedevit esitledes duumat korrale ehk siis ennast kuulama. Viimati oli säärases seisus Jeltsin, kes seejärel üldse loobus sinna oma näo näitamisest. Putinil on närvi selgelt rohkem, ent kõige ülalttuleva vaikne ja tingimusteta vastuvõtmine paistab Venemaal tõesti olema minevik.
Samas ei saa öelda, et Putinil ei jagu enam püssirohtu. Selle heaks kinnituseks sai küllalt üllatav kaadrikäik – presidendi alaliseks esindajaks Uurali piirkonda määrati Nižni Tagili tankitehase tsehhiülem Igor Holmanskihh.
Mees sai tuntuks oma valimiskampaania ajal televisioonis näidatud sõnumiga, kus ta lubas Putinile, et tööinimesed on tema taga ja tagavad valimisvõidu ebaausalt käituva "opositsiooni" üle. Mees lõi seejärel kaasa Putini valimiskampaanias ja tänu missugune!
Kolhoosiesimehest põllumajandusministriks
Paratamatult tuletab see meelde Nikita Hruštšovi omaaegset edutamist – kolhoosiesimehest põllumajandusministriks. Nagu toona, nii on see ka praegu vaieldamatult populistlik, ent teatud masside, sealhulgas sõjatööstusega seotute hulgas, hästi töötav käik. Eks aeg näita, kuidas mees oma ülesannetega hakkama saab.
Ehkki varem oli lubadus antud, jättis Venemaa president minemata tööstusriikide G8 tippkohtumisele. Nii saatis ta enda asemel hoopis peaministriks nimetatud Medvedevi, kes oli talle eelnevalt üle andnud uue võimaliku valitsuse struktuuri ja koosseisu ettepanekud. Putin võttis need vastu ja võib vaid ette kujutada Medvedevi olukorda G8 ajal – ise oled peaminister, aga ei tea, mida peremees sinu pakkumiste kohta ütleb.
Saatuse irooniana toimus G8 kohtumine Camp Davidis ehk kohas, kus Nõukogude liidritest käis esimesena juba mainitud Hruštšov. Ilmselt tuli Medvedevil seetõttu mõelda lisaks muule ka sellele, et ega Putin ei tee mõne tema kandidaadiga „nikitat“. Nimelt tegi Hruštšov eelmainitud külamehest ministri just oma 1959. aasta USA reisi muljete mõjul. Pole muidugi teada, kas Putin muutis mingil määral Medvedevi ettepanekuid, ent esmaspäeval oli nii reisilt naasnud Medvedev kui ka kõik uue valitsuse liikmed kohe käepärast võtta, et neid rahvale ja maailmale esitleda.
Loomulikult on igal vaatlejal oma nägemus Venemaa uue valitsuse koosseisust. Mina märgiksin üllatuste hulka naiste vähesuse. Uues kabinetis on naisi vaid kaks: asepeaminister Olga Golodets ja tervishoiuminister Veronika Skvortsova. Eelmises koosseisus oli naisi kolm ja märksa olulisematel postidel.
Senine sise- ja julgeolekupoliitika jätkub
Loomulikult on praegu paljud ministrid segapäritolu, ent kui võtta väljanägemise järgi, siis oli eelmises koosseisus ikkagi kaks mõjukat ja koloriitset kuju – tõvalane Sergei Šoigu erakorraliste olukordade ministrina (asus kaks nädalat tagasi Moskva oblasti kuberneri kohale) ja kasahh Rashid Nurgalijev siseministrina. Niisugust mittevenelaste tandemit praeguses valitsuses kohe kindlasti pole. Söandan lisada, et uus põllumajandusminister Nikolai Fjodorov, kunagine Venemaa justiitsminister ja Tšuvaššia president, on enamikes allikates kirjas kui tšuvašš.
Regionaalpoliitikast rääkides on nüüd Põhja-Kaukaasia kõrval (seda kureeriv Aleksandr Hloponin on ühtlasi asepeaminister) teiseks prioriteetseks piirkonnaks tõstetud Kaug-Ida ja selle arengut peab tagama koguni uus ministeerium.
Putini ja Medvedevi meeskondade mõõduvõtmise mõttes loetakse viimase pealejäämiseks julgeoleku-, energeetika- ja militaarringkondadega seotud Igor Setsini lahkumist. Ent alles jaanuaris määrati asepeaministriks Dmitri Rogozin, kes enda jutu järgi võitles 1991-1992. aastal Transnistrias separatistide poolel ja on teinud sõjakaid avaldusi kõigil oma senistel ametipostidel, viimati Venemaa alalise esindajana NATO juures.
Tervikuna tuleb tõdeda senise sise- ja julgeolekupoliitika jätkumist, sest mõlemad ministrid, Sergei Lavrov ja Anatoli Serdjukov jätkavad. Diplomaat Aleksandr Avdejevi asemel sai kultuuriministriks ajaloodoktor ja Riigiduuma liige Vladimir Medinski, kes – arvestades tema poleemilisi väljaütlemisi Venemaa ajaloo õige mõistmise kaitseks - kohe kindlasti politiseerib selle ameti. Muide, Medinski käis klubi Impressum kutsel jaanuaris 2010 oma nägemust ka Tallinnas selgitamas. Arvata võib, et valitsuse kõige sõnakamateks esindajateks kujunevadki Rogozin ja Medinski.
Uue valitsuse pesamunaks on 29-aastane Nikolai Nikiforov, kes Tatarstani asepeaministrina muutis selle e-piirkonnaks (niipalju kui see tänasel Venemaal on võimalik). Igal juhul jäi ta Putinile või Medvedevile silma ning nüüd on ta kogu Venemaa sideminister.
Eeskujuks teistele riikidele on aga „avatud valitsus“, mis koosneb ekspertidest ja analüütikutest ja mis annab nõu päris valitsusele. Et hea nõu ka kohale jõuaks, loodi selleks eraldi ministeerium. Aga nagu kombeks, oodakem nüüd 100 päeva, et midagi sisulist öelda nii selle uue ministeeriumi, kui ka kogu Venemaa uue valitsuse tegemiste kohta.
