Alar Sudak: Ansip kas valetas või tunnistas, et on halb juht

Allar Jõksi sõnul on üks ettevõtja talle öelnud, et seaduse tellimine Riigikogust maksab 32 000 eurot. Sven Kivisildnikul on õigus, kui ta liigitas Eesti poliitika organiseeritud kuritegevuseks.

Riigijuhid peavad lõpuks mõistma, et Eestis on tekkinud klassikaline revolutsiooniline situatsioon, mis teatavasti seisneb selles, et valitsejad ei saa enam vanaviisi valitseda, sest kodanikud ei taha endist viisi elada. 2012 esimene poolaasta on skandaalide ja rahva rahuolematuse poolest olnud kõige kuumem poolaasta kogu taasiseisvumise ajal. ACTA, õpetajate üldstreik, transporditöötajate streik, rahvaliikumine avalik kiri peaministrile, õiguskantsler versus valitsus Riigikohtus. Need ei ole stiihilised loodusõnnetused, need on Reformi valitsemise tulemused.

Nii nagu äike valgustab öist maastikku ja pärast äikest lööb õhu klaariks, niisamuti on loota, et ka erakondade ebaseadusliku rahastamise skandaal mõjub kuumal poliitmaastikul äikesena.

Ootamatu äikesena puhkenud skandaal saab Eesti riigile ja rahvale mitmes mõttes proovikiviks. Kas hakatakse seadust kohandama olukorra järgi või lahendatakse olukord seaduse järgi? Mida teha, et tulevikus sellised jamad ei korduks ja õhk ei sumbuks? Kas poliitikutel on jõudu ja tarkust viia riik ja rahvas viia välja valede labürindist? Kui on, siis kus suunas?

Valetamine või haldussuutmatus

Arenenud demokraatiaga riikides on riigijuhtide ja ministrite seotused korruptsiooniga tinginud nende vältimatu tagasiastumise. Aga ugrimugri demokraatiaga Eestis sai oravast peaminister väita silmagi pilgutamata, et tema on kogu aeg puu otsas olnud, öeldes, et “Reformierakonnas ei ole ministrid ning eriti peaminister ja erakonna juht partei rahastamisküsimustega kursis”.

Tule taevas appi ja näita Ansipile teed erakonna tagatuppa, kus raha loetakse. Ta ei tea ju üldse, kust raha tuleb ja mis tema parteis toimub. Sama hästi võiks ta peaministrina öelda, et ta ei tea, mis seisus on riigieelarve. Tegelikult peaminister valetas. Rahulikumal ajal saaks peaministrile valetamine saatuslikuks, aga praeguse skandaali uudiste laviinimühin matab hädise hädavale enda alla.

Isegi juhul, kui Ansip ei valetanud, peaks puhkema tõsine skandaal. Ansip väitis ju ennast haldussuutmatuks, kes esimehena ei kontrolli erakonnas toimuvat ja peaministrina ei juhi valitsuse tegevust, sest ta ei tea, kui täidab kinnimakstud tellimustööd.

Kala hakkab mädanema peast, Eesti riik Toompeast, peaminister heast peast

Kristen Michal ja Kalev Lillo ajasid teleintervjuus selge silmavaatega segast juttu. Vale on saanud eesti poliitika lahutamatuks osaks. Võimule enam ei mindagi, enne kui valijatel näod täis valetatakse.
Lubadust viia 15 aastaga riik Euroopa viie rikkama riigi hulka on Reform vähemalt enda puhul võtnud tõsiselt, soovides vist saada Euroopa viie rikkaima partei sekka.

Ausalt öeldes arvasin, et Eesti poliitikas polegi enam ühtegi ausat riigimeest ega -naist. Kui mõni aeg tagasi tuli uudis, et Siberis nähti mammutit, siis kirjutasin kommentaariks, et Toompeal nähti ükskord ausat riigimeest. Aga see oli nii ammu, et keegi ei mäleta, kes ta oli ja millisesse fraktsiooni ta kuulus.

Silver Meikari tõehetk siiski meenutas ütlust, et eesti mees su mehemeel pole mitte surnud veel. Riigiprokurör Heili Sepa resoluutsus, millega ta läheb justiitsministri vastu, näitas, et Riigiprokuratuuris on üks naine kangem kui tema meeskolleegid kokku.

Augeiase tallide puhastamisel on tehtud väga tugev algus. Kuid samas on kartus, et jällegi tahetakse kõige paremat, aga välja kukub nagu alati. Kui Riigikogu asub kiirendatud korras dekriminaliseerima ettevõtete sponsorlust, siis selleks ajaks, kui süüdlased kohtu ette jõuaksid, on nad seaduse väänamisega juba süütuks tembeldatud.

Tegeliku olukorra seadustamine

Esimesed märgid seaduse ümbertegemiseks on antud. Ansip juba teatas, et parteide rahastamises tuleks seadustada tegelik olukord. Kas tõesti Riigikogu muudab seadust, et kuriteokahtlusega justiitsminister pääseks kohtu alt, seda näitab aeg.

Tegelikult peaks kõik skeemitajad võtma juriidilisele vastutusele ja seebitajad võtma endale poliitilise vastutuse varjamise ja rahvale valetamise eest. Plats puhtaks, õhk klaariks, ainult nii saaks minna edasi.
Kui suures ulatuses on skeemitamine tegelikult levinud, näitab opositsiooni tegutsemine Riigikogus. Praegu oleks ju ideaalne võimalus vastanduda võimule, nõudes seadusi, mis muudaksid olukorda kapitaalselt. Kui opositsioon võimaluse kasutamata jätab, tekib kahtlus, et pada hoidub katelt sõimamast, sest ühed auklikud mõlemad.

Mida siis muuta? Mida edasi teha?

Suuremat selgust ja kontrolli erakondade rahastamises on nõutud juba aastaid. Nüüd on saabunud hetk, mil ühiskonna survel ja avalikkuse valvsa pilgu all saaks tugevama kontrolli lõpuks seadustada. Valimiskuludele piirangu panemine on seni ainus kord, kus toetan peaministrit, kuid järgnevas peaminister kahtlemata nõus ei ole.

Opositsiooniparteid peaks avalikustama kahtlused kõigi parlamendiseaduste ja valitsuse otsuste suhtes, millel on sponsorite hais küljes. Allar Jõks teatas meediale, et talle tunnistas ettevõtja, nagu maksaks Riigikogust tellitud seadus 32 000 eurot. Seadus altkäemaksu eest. Sven Kivisildnikul on õigus, kui ta määratles eesti poliitika organiseeritud kuritegevuse liigiks.

Eesti poliitmaastik on muudetud Buratino muinasjutust tuntud Lollide maaks, kus seemneks pandud mündist pidi kasvama rahapuu. Muinasjutus nii ei juhtunud, aga Eesti poliitikas on juhtunud päriselt. 0,032 miljonit tuli külvata peasekretäri kilekotti, et tellitud seadusest kasvaks tulu mitukümmend miljonit või veel rohkem. Äri on vaba ja lollikindel, sest peaministri enda väitel ei ole ta kursis, mis toimub ja mida ta teeb, kuid teeb kõike, mille eest maksti.

Olari Taal ja teised teadjamad on nimetanud elektrihinda tõstnud taastusenergia toetushindu tellimustööks. Seega kannatavad korruptsioonist sündinud hinnatõusu all terve riik ja kogu rahvas.
Vaesed üliõpilased ja õpetajad oleks vist pidanud tegema korjanduse ja samuti parteidele maksma, siis oleks ehk nemadki oma tahtmised saanud. Aga tõesti, kes peaks parteidele maksma, et need hooliksid rahva muredest ja riigi probleemidest?

Uued poliitilised jõud

Skeemitajad võivad ausalt tunnistada, et müüvad rahvast kuupalga eest, aga kena oleks, kui saaks haltuurat teha ja veel kallimalt meid müüa.

Praeguse skandaali valgel sai selgeks, et Edward Burkhardt rääkis tõtt, kui ta endise Eesti Raudtee nõukogu esimehena 2007. aastal paljastas, et Reformierakond nõudis 15 miljonit krooni, lubades vastutasuks valitsuses pooldada raudtee tagasiostu.

Millised on teised tellimustööd, see peaks selguma, kui prokuratuur menetlust tõsiselt võtaks ja kõrvutaks sularahavoogusid Reformi kontole Riigikogu ja valitsuse tööplaanidega. Siis selguks ka, millised on tellimustööd, sest tellimustöödena tehtud seadused on vastuolus õigusriigi põhimõtetega vastuvõtmise hetkest alates ja need tuleks ümber teha.

Teiseks suunaks peaks võtma praeguste poliitiliste tavade muutmise uute poliitiliste jõudude toetamisega rohujuure tasandilt Riigikokku.

Idealistid, pragmaatikud, poliitbroilerid, selgrootud

Poliitikute põlvkondade vahetus on 20 aasta jooksul toimunud taandarengus. Laulva revolutsiooni idealistid asendusid pragmaatikutega, pragmaatikud on asendumas poliitboileritega, aga poliitboilerid asenduvad selgrootute klassiga. Neile mõeldes meenub anekdoot. Saadikukandidaat räägib elevil, “kas teate ka millised on Riigikogus palgad? Millised hüvitised? Millised raiskamised?” “Ja teie tahate seda kõike kaotada?” “Ei, ma tahan sellest osa saada!”

Kui Riigikogu erakonnad oma ahnuses seadsid sisse MSAd, siis selgitus, nagu nad tahaksid tutvustada maailmavaateid demokraatia arenguks Kiievis, Kirgiisias ja Kuveidis, oli jutuks hea küll. Kui nad peaksidki soovima ideoloogiaid tutvustada, siis selgitagu kõigepealt oma poliitboileritele, et lisaks karjäärile, pugemisele ja saamahimule peaks olema ka mingid ideoloogiad. Vähemasti teoreetiliselt.

Praegustes erakondades uut riigimeeste põlvkonda ei kasva, sest erakondade sisemised jõud selekteerivad tulevased riigimehed parteidest välja. IRLi pintsakud kõrvaldasid Riigikogust ja valitsusest kampsunid nagu riidekapist. Reformierakonnas pole sellist võimuvõitlust olnud, sest aatelisi riigimehi pole seal enam ammu.

Parlament peaks tõsiselt mõtlema poliitilise kultuuri taandarengu peatamisele ja ugrimugri demokaatia arendamisele arenenud demokraatiaks riigi toetusel.

Nii nagu Kultuurkapital on loodud kultuuri arenguks, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ettevõtluse arenguks, Pria põllumajanduse toetuseks, Kredex ekspordiks ja elamuehituse viljelemiseks, tuleks kodanikuühiskonna arendamiseks ja tegevuse toetamiseks luua Poliitkapital. Et siis tuleks ja võidaks erakonnad, kes on senistest riugastest vabad. Ja et nende käed oleksid vabad, mitte aheldatud võimuparteide rahakohvrite külge.

Kui olete eeltooduga nõus, siis palun toetage oma allkirjaga rahvakirja erakondade rahastamise kohta, mille algatasid Sven Kivisildnik, Ivar Raig ja siinkirjutaja. Rahvakiri on üks võimalustest erakondadele meelde tuletada, et võim on rahva käes ja rahvas pole rahul erakondade, parlamendi ega valitsusega, andes samas nõu, mismoodi olukorrast väljuda.