Hoolija võtab endale ristilapse
28. aprillil valiti Eesti lastekaitse liidu uueks presidendiks lastekaitsja, õppejõud ja kirjanik Loone Ots. Ise Loone ennast kirjanikuks ei nimeta. Riigikogusse kandideerides kirjutas ta ankeeti, et on ettevõtja: koolitaja, kes õpetab huvilistele eesti keelt, kirjandust ja kultuuri. Ka Baltimaade kultuurilugu, millest ta on pidanud loenguid Tallinnas, Tartus, Peterburis, Moskvas ja Göttingenis. Tartu ülikooli Balti õpingute grupis on tema rühmad läinud järjest suuremaks, juurde on tulnud hiinlased, jaapanlased, esindatud on erisugused kultuurid. Loone Otsale on see põnev.
Teatris ei käi...
Loone Otsa kirjutatud skandaalsest raamatust „Koidula veri” võib lugeda, et Juhan Liiv oli Lydia Koidula ja tsaar Aleksandri poeg (päriselt, mitte ainult oma fantaasias), postipapa annsen aga sai raha mitte Balti parunitelt, vaid Vene ohrankalt – tsaari vallaslapse Juhan Liivi üleskasvatamiseks.
Loone teine näidend „Libuhunt” („Bitch-Wolf”) oleks äärepealt näidendivõistluse peapreemia saanud, kuid žürii üks liige pidas seda Kitzbergi räigeks rüvetamiseks. Kirjandusõpetajad on Loone uued käsitused üllatavalt hästi vastu võtnud.
Oma esimese näidendi kirjutas Loone juba 13-aastaselt antiigi teemadel ja Shakespeare’i blankvärsis.
Näitekirjanik Loone Ots ise teatris eriti ei käi. Selle asemel võtab ta näitemänguagentuurist näidendeid kodus lugemiseks. Wagneri oopereid läheb ta siiski teatrisse vaatama. Loone on Tartu Wagneri seltsi asutaja ning aktivist. „Mulle meeldib Wagneri muusika ning lisaks see, et tema ooperites ei tehta väiksematele ja nõrgematele liiga,” ütleb ta.
Õpetab koeragi lugema
Ajakirjanduses on Loone Ots kõige rohkem sõna võtnud eliitkoolide teemal. 2011. aasta kevadel jooksis temagi, nagu ta Postimehele ütles, „laps hambus, mitme eliitkooli vahet”, sest kes ei tahaks panna oma last parimasse kooli. Koolikatseid on ta siiski kritiseerinud. Hollywoodi kogemus, kus filmitähtede lapsed õpivad koolis koos piirkonna teiste lastega, on Loonele sümpaatne. Seal leitakse, et kõikide koos õpetamine on lapse ja ka ühiskonna arenguks hea.
Kõigest hoolimata on Loone andnud välja koolikatseteks valmistumise materjale. Miks? Et vaesed lapsevanemad, kellel pole autot, millega sõidutada last tasulisse eelkooli, saaksid teda kodus kooliks ette valmistada. Need materjalid sobivad ka peredele, kus laps on lasteaiakohast ilma jäänud. Üks Loone õppematerjal kannab pealkirja „Koera-aabits”. Jätab mulje, nagu suudaks autor koeradki koolikatseteks ette valmistada, kuid tegelikult on seal lihtsalt palju juttu koertest.
Tuleb hädas appi
Eestis on väidetavalt üle 60 000 vaesusriskis lapse. Loone on käinud nende heaks korjanduskarbiga rahva seas raha kogumas. „Lastele ja loomadele ei häbene ma raha küsida,” ütleb ta ning lisab, et kehvemas riides inimesed annetavad meelsamini ja rohkem kui näiteks basseiniga maja omanik, kes ütleb, et tal on keldris rotid ja raha on nende peale juba ära kulunud.
Loone ise on põhimõtteline annetaja. Tema perel on Keenias kaks ristilast, Mildred (15) ja Kevin (13), kelle eest Loone pere maksab õppemaksu. Ülivaeses Keenias on see vaid mõnikümmend eurot aasta kohta. Mildred ja Kevin kirjutavad Loonele, et õpivad hoolega. Oma ristilapsed Keenias on ka Loone emal ja ämmal. Kui Humana kogus kasutatud rõivaid, siis Loone ostis kuue lapse jaoks täiesti uued riided. Vastuvõtja hakkas selle peale nutma.
Loone leiab, et pered, firmad ja organisatsioonid võiksid võtta endale ristilapsi ka Eestis ning tasuda siis nende suvelaagri kulud, osta õppevahendeid või muud vajalikku. Loomaaia hoolealuste toiduraha maksavad kinni mitmed organisatsioonid, miks nad ei või siis toetada ka lapsi?
Inimesed saaksid puudust kannatavaid lapsi omal algatusel aidata, arvab Loone. Kas või minna naabri juurde ja öelda, et tegime täna väga maitsvat toitu, kuid ei jõua kõike ära süüa, kas teie kasvueas lapsed ei aitaks. Paraku on lastekaitsjad märganud, et vanemad häbenevad oma lapsi isegi supikööki sööma saata, ammugi siis naabri juurde. Piinlik on, et naaber toetab, aga häbi peaks olema hoopis siis, kui laps kannatab tühja kõhtu, leiab Loone Ots.
Lihtne oleks panna järelejäänud koolitoit vaesemate perede lastele pärast tunde karbiga koju kaasa, on Loone teine idee. Praegu seda teha ei tohi, täisväärtuslik koolitoit tuleb hävitada. Seadused on ajale jalgu jäänud.
Möödunud aastal õpetati Viljandis lapsevanematele, kuidas odavalt ja tervislikult süüa teha. Seda peab Loone suurepäraseks ettevõtmiseks. Ta on mures, et rasvaseid kartulikrõpse ostes võib laps võita imeasju, aga kui ta sööb tervislikku kaerahelbeputru, siis ei oota teda ükski preemia.
Lastekaitse liit on korraldanud igal suvel umbes 1900 puudust kannatavale lapsele suvelaagri. Kuna nüüd on laagriraha vähendatud, siis võiksid eraisikud, organisatsioonid ja kohalikud omavalitsused vaesemate perede lapsed oma kulul suveks laagrisse saata, arvab Loone.
Võitleb kiusamise vastu
Lastekaitse liit on algatanud kiusamise vähendamiseks koolirahupäeva, valminud on kolmes keeles programm „Targalt internetis” (http://www.targaltinternetis.ee/). Alustatud on uut liikumist „Kiusamisvaba lasteaed”, et laps juba pisikesest peale teaks, et kiusata ei tohi. Ilmub ka ajakiri Märka Last!. Tehakse palju, kuid kaasa tulevad peamiselt need, kes lastest hoolivad. Nendeni, kes ei hooli, on raske jõuda.
Loone näeb lahendust selles, et lapsed õpivad enda eest ise paremini seisma. Midagi on loodetud suunas juba liikuma hakanud. Nii helistas ühest maakonnalinnast lastekaitsesse laps, kes ütles, et ta ei julge koju minna, sest kardab jälle peksa saada. Seega lapsed juba teavad, kuhu helistada, kui häda käes.
Lõpetuseks ütleb Loone Ots, et ilmselt tuleb vaadata üle kõikide ministeeriumide tegevuskavad ja välja selgitada, kui palju neis lastele tähelepanu pööratakse. Üldiselt kiputakse arvama, et lapsed on ainult haridus- ja sotsiaalministeeriumi mure, ülejäänud väidavad, et neil pole laste jaoks raha. Kui laste jaoks raha ei ole, siis parem paneme riigi kinni, sest selline riik ei ole jätkusuutlik, arvab lastekaitse liidu uus president.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
