Nii, nagu ilmad, nõnda ka valitsus - valitud ei lase elada ega edeneda. Üks ja sama mõte ning tunne on õhus. See tunne tekib, kui vestelda Suhtekorralduse Ema Aune Pastiga või meie külas eluõhtut veetva aatomifüüsik Toomas Rauaga. See mõte kerkib, kui vaadata Pealtnägija intervjuud Hispaanias Eesti rahva riismetele pagulaspesa punuva Tiit Madissoniga või ühineda – ilmselt Hannes Tamjärve asutatud – liikumisega Peatage must energeetika.
Need tunded ja mõtted, mis tekkivad, on samad. Orjarahvalikkus on meie maad ja inimesi pöördumatult hävitamas ning kodanikest võõrandunud valitsus ning julmad ametkonnad kaabivad meile ja endale üha kiiremini ja kirglikumalt mulda peale.
Vabadusvõitleja Madissoni intervjuud oli põrgulikult paha vaadata, sest... ma mõtlen ja tunnen kahjuks sama moodi. Ka mina näen enda poole keeratud valitsuse selga, saan vaenulike ametkondade käest pidevalt nüplit ja veenan end iga päev, et pole pahategija, süüdlane, vaid oma maale ja rahvale vajalik kodanik. Olen jah.
Edasi teenida, aga lõugu mitte pidada
Mu armastus Eestimaa vastu on tingimatu, ehkki ellujäämisinstinkt ja mõistuslik kaalutlus soovitab siit esimesel võimalusel koos laste ja loomadega minema panna. Vastutus- ja kohusetunne käsib edasi teenida. Lõugu pidada siiski ei saa ega taha. Ja ei tohi ka.
Paljundan Tamjärve energeetika-karjet, sest minagi olen kogu ihust-hingest-vaimust tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide poolt. Nende tulevikulisusest ja ainumõeldavusest ei saa paraku aru ei tänased riigijuhid ega Brüsseli rahade jagajad. Ei saa aru need lühinägelikud inimesed, kes tuulegenekate urina pärast vinguvad ja eelistavad juba lähitulevikus kükitada saastatud Eestimaal peeruvalgel ja süüdistada kõiki teisi peale iseenda lolluse. On ülim aeg - kui me juba polegi hilinenud...
Mõnda aega tagasi, kui emand Pastil ilmus raamat „Printsi poole teel. Minu unistus Monacost”, küsisin temalt ta päritolulinnas Raplas, miks küll Eestil nii hästi ei lähe kui Monacol? Miks meil ei lähe nii hästi, kui riigil, kus tehakse kõik selleks, et eelkõige oleks oma rahval ja alles seejärel turistidel, tarbijatel hea?
Aune vastas: „Ma arvan, et Monacos on otsustatud väikese maa kombel nagu väikeses peres, kiiresti ja otsustaja on võtnud ka vastutuse. Valed otsused on majanduslikult kalliks läinud ja see annab kohe kõigile tunda. Meil ei kaasne valede otsustega mitte mingit vastutust. Võib-olla mingi näpugavibutamine toimub, aga sisuliselt võib iga ametnik teha otsuseid, mille järgi riigialamad siis peavad käituma ja kui selgub, et ametnikul polnud põhiseaduslikku õigust sellist otsust teha, ei muutu ju ametniku jaoks midagi. Kui on vaja ebaseadusliku otsuse tõttu kannatanule valuraha maksta, maksab amet, mitte ametnik. Aga ameti raha tuleb maksumaksjalt ehk ikka sellelt, kes lolli otsuse pärast kannatab.
Monacot juhitakse väga kasina aparaadiga ja läbimõeldult. Inimeste suhtes on võim emotsionaalne ja majandusotsustes ratsionaalne. Meil tikub see vahel segi minema.
Loen mõtteid automaksust. Seltsimehed, Eesti on kahjuks suurem kui Tallinna trammiliinid ja mitte kõikide inimeste auto kulud ei tasuta riigi taskust. Niikuinii on maapiirkondade ettevõtjail ühte eurot raskem teenida, niikuinii tuleb tal sageli Tallinna vahet sõita ja sõiduks kulub rohkem bensiini kui Kadriorust Toompeale sõites, paneme nüüd veel automaksu ka lisaks.
Mu meelest peaks kõikidel otsustajatel olema suuremeelsust kaaluda asju ka sellest vaatevinklist, kuidas lihtsad eestimaalased nende seaduste ja määrustega elatud saavad. Me siin kulutame palju auru erakondadevaheliseks kempluseks ja valimisreklaamideks - arvan, et Eesti on nii väike küll, et me võiksime tunda endal sotsiaalset vastutust nii nagu see külas ja minu arvates ka Monacos toimub. Et inimesed mõtlevad hoolega ja teevad olukorrale sobivalt parimaid otsuseid, kuna iga otsuse taga on nime ja näoga inimene.
Ja Monacos on tunda, et sealne tibatilluke riik on maailmariik, olgu siis osalemine suurtes teadus- või uuringuprojektides, maailmatasemel meelelahutus ja sport. Riiki tuleb raha ja ettevõtjaid, sest Monacos ei põlata ettevõtlust. Eestis ei ole uhke olla ettevõtja, ettevõtja – nagu ka mentor - on see viimane pahalane, kes unistab kasumist ja teeb teistele halba. Imestame, et noored inimesed, miks te tahate avalikku haldust õppida, hakake parem midagi tootma. No kui me ise halvustame ettevõtlust, ega käbi kännust kaugele kuku. Ma arvan, et ma tean, mida räägin. Olen söönud nii riigieelarvelise õppejõu pirukat kui väikeettevõtja leiba.”
Laste töökasvatus
Meie küla raudvara – aatomifüüsik Toomas Raud vaatab samuti eluvilunud hirmuga, kuidas Eesti ilma tegeliku tulevikuvisioonita hukatusele vastu lohiseb. 73aastane tippharitlane ja intellektuaal elab Raplamaa ühes vanimas, Kumma külas ja on kunagise Valtu koolidirektrissi poeg – tema ema koolijuhataja palgaga Raudade talu üles ehitatigi.
Moskvast toodud kõrgharidust on Toomas rakendanud Pöögelmanni tehases ja kunstikombinaadi ARS direktorina. Praegu aga on ta esivanemate talu üles ehitanud nii arukalt ja perspektiivitundeliselt, nagu peaks haldama kogu meie maad. Temalt peaks õppima ökonoomset ehitust, teaduslikku soojustust ja ratsionaalset niššide leidmist ning tööjaotust. Kas keegi õpib elukogenud ja kõrgelt haritud isiksustelt?
„Mind paneb imestama, kui vähe kutsutud ja seatud Eesti tuleviku pärast muretsevad. Selleks, et ellu jääksime, on hädasti vaja inimesed linnade tekitatud abitusest küladesse tagasi tuua. Ja külades peaks iga talu mingile arukale tootmisharule spetsialiseeruma. Kes kasvatab mesilasi, kes lambaid, kes juurikaid, kes vilja,” unistab Toomas.
„Minu isiklikud absoluutsed lemmikud on mustsõstrad ja metsategu. Must sõstar, see on teatavasti energia- ja vitamiinipomm, mis paljuneb väga ladusalt ja kasvab üsna kiiresti. Mu enese sõstrapõõsastest võib igaüks siin külas istikuid saada. Mõne aastaga on igast istikust kasvanud korralik marju kandev põõsas – ja siis saavad omakorda külalapsed tööd. Marjakorjamine on lastele tegevuse leidmiseks ideaalne töökasvatuse moodus. Sealt edasi on iga pere oma valik, kas marjad lähevad sügavkülma, mahlaks või moosiks.”
Talud peaksid jagama tehnikat ja tegema koostööd
Teine füüsiku meelisvaldkond on metsa haldamine. Tema arvates oleks vaja metsarikastesse piirkondadesse otse lankide lähedusse ehitada kuivatid, kuhu kohe metsas, ilma transpordikuludeta, panna hakkepuit.
„Ka külade ühised halumasinad tuleks soetada – mitte palke vedada, vaid halud metsas valmis teha. Nii on palju ökonoomsem, näitavad lihtsad arvutused,” teab teadlane. „Mis peamine – talud peaksid praegusest palju rohkem koostööd tegema, omavahel tehnikat jagama ja tänu tööjaotusele nii aega kui ka energiat säästma. Muu hulgas annab see ka turvatunde – ja seda on tänases maailmas väga vaja. Tahan kohe vastust küsimusele, mida varsti hakkab esitama kogu Eestimaa: kus on juba praegu kogu maad katvad tuulegeneraatorid ja päikesepaneelid? On viimane aeg investeerida nendesse energialiikidesse!”
Mind siiski üllatab, kui lootusrikas on härra Raud ametnike ja fondide suhtes. Nojah, ta pole veel priadelt-leaderitelt-easidelt nii põhjalikult põske saanud kui meie koos paljude sõprade-teekaaslastega. Meie, kes me oleme üritanud Brüsseli raha Eestimaa hüvangusse kutsuda ja projektide peale tohutuid, erialatööga teenitud summasid kulutanud ning mitte muhvigi saanud.
Justkui ametnikud jagaksid oma raha. Justkui me tahaksime tegusalt ja vastutusrikkalt Eestimaale pühendudes isiklikult rikastuda. Tegelikult on meie pooled pereliikmed Eestimaa nuripidisuse tõttu võõrsil tööl, siiajäänud rügavad kodus mitme eest. Külmast sinised ninad vastu paranormaalset rahet ja jäidet, kulunud kummikud igikeltsas küsime endalt, mille nimel? Miks meie ikka veel siin oleme? Ju me mitmete põlvede karmavõlga üliinimlikult rängalt kustutame...
Hea lugeja! Kui tahad sel teemal sõna võtta, saada oma mõtted aadressil rahvahaal@delfi.ee.
