JUHTKIRI: Oh miks küll ei taha venelased eesti keeles õppida?!
Täna protesteeriti Toompeal MTÜ Vene Kool Eestis korraldatud meeleavaldusel vene õppekeelega gümnaasiumide eestikeelseks muutmise vastu. Esmapilgul tundub lihtne kogu asi näiteks riigivastaseks tembeldada, aga nagu ikka, peitub kurat detailides.
Sedapuhku on siis murekohaks erinevused näiteks Tallinnas ja Narvas asuvate koolide vahel. Teisisõnu on mõned koolid eestikeelsele õppele üleminekuks valmis, aga mõned ei ole. Ja nõuda tingimustest hoolimata kõigilt joonlauaga sama tulemust, ei ole päris mõistlik.
Aga et asjast õige pilt tekkiks, siis kujutage ette koolitundi, kus õpetaja tõlgib eesti keeles räägitu ka vene keelde. Et lapsed aru saaksid. Või veel parem - oletame, et eesti laps ja eesti õpetaja peavad ühel heal päeval hakkama suhtlema saksa keeles. Nalja kui palju, teadmisi... no ilmselt mõnevõrra vähem. Aga vähem teadmisi tähendab paraku ka kahanenud võimalusi ülikooli astumiseks.
Loomulikult tekib nüüd õigustatult küsimus, et kuidas ei suuda Eesti riigis üles kasvanud noored riigikeeles õppida?! Aga näed, ei suuda. Kas siis tõesti „toodab“ Eesti Vabariigi haridussüsteem 20 aastat pärast iseseisvumist endiselt umbkeelseid koolilõpetajaid?! Aga kui inimesed on tänaval ja nende mure on suur, siis tuleb ilmselt järeldada, et nii see on.
Aga mida siis teha? Jätaks kogu asja sinnapaika? Las kõik õpivad, mis keeles tahavad, kuidas tahavad, vaadaku ise, kuidas saavad? Aga nii ju ka ei saa. Statistika järgi on konkurentsitult just Ida-Viru maakonnas enim töötuid. Ja lõpuks maksame me kõik kinni tegemata haridusreformi tagajärgi heal juhul vaid töötutoetuse näol.
Aga ikkagi – kas on siis mõttekas nõuda lastelt eesti keeles õppimist, kui see viib lõpuks potjomkinluseni, ehk raporteeritakse edust ja ülesannete täitmisest, aga kui keegi ei näe, õpivad lapsed ikkagi vene keeles? Üritame ju praegu saavutada laste teadmiste hinnaga eesti keele oskust ehk eestikeelset õpet täiesti venekeelses keskkonnas ja vene õpetajatega. Kusjuures oleks elukauge arvata, et pealesunnitud ja ülejõu käiv kakskeelsus koolitunnis tõstab armastust oma asukohariigi vastu ning sütitab patriotismisädemekest.
Ehk on siiski lahendus olemas? Äkki aitaks esialgu sellest, kui suudetaks tagada eesti keele tundide selline kvaliteet, et pärast seal käimist suudab riigikeelt emakeelena mitte kõnelev õpilane end eesti keeles väljendada? Ja vaataks alles siis teiste õppeainete keele küsimust edasi?
Nii ei jäägi üle muud, kui loota, et lõpuks leiavad õpilased-õpetajad ja poliitikud koos lahenduse, kus lapsed, hoolimata oma emakeelest, saavad selgeks nii riigikeele kui ka koolis õpetatavad ained. Ja kui sellise kokkuleppe saavutamise jaoks on vaja pidada meeleavaldusi, siis nii sündigu. Peamine on, et lõppeks olukord, kus aastakümneid on kooli saanud lõpetada nii, et kodumaa riigikeel on jäänud selgeks õppimata.
