Juku-Kalle Raid: 900 000 euro jagamiseks mõeldud MSAd tuleb ümber, mitte edasi lükata
MSA elik „masade“ elik meie parteide katse hakata lähitulevikus toimetama neljakesi 900 000 euroga läbi mingite müstiliste fondide, lõhnab sõnniku järele. Ja seda hetkest, mil see värdlapsuke sünnituslauale potsatas.
See, et asi õnnestus läbi suurte raskuste katkestada ja septembri lõppu lükata, ei tähenda, et see on läbi.
SEE EI OLE LÄBI.
Ja kohe kirjeldan, mis täpselt.
Isegi siis, kui me oleme Eestis otsustanud, et meie jaoks lähematesse võtmeriikidesse on üldise julgeoleku nimel vaja panna raha (demokraatiat nii-öelda väljapoole viia), aetakse asju LIHTSALT teistmoodi. Absoluutselt taunimisväärne on kõik, mis puudutab masade läbisurumise teguviisi.
Algusest peale oli värk vildakas: DASA-st sai nagu nõiaväel MSA, mille avanud kirjaoskaja inimene tuvastas esimese kümne sekundiga, et peale nimemuutmist on koju puhkama mindud – ei ühtki sisulist muudatust. Justkui nagu polekski olnud erinevaid MTÜ-sid, kes häälekalt õiendasid ja parandusi nõudsid, kuna DASA-l puudus igasugune garantii, et parteid pappi kusagile niisama laiali ei jaga ja siis lähima kioski taha oma igapäevaseid tegusid tegema ei siirdu, kuna kontrollida on asju juba tunduvalt raskem.
Alljärgnevatel asjaoludel pole ma kogu selle jamaga lihtsalt nõus.
Nullindaks ja kahtlustäratava meeleolu tekitamiseks. Niipea kui sai hakata jagama mingit raha, koondusid parteid kohe ühe mütsi alla. Keskerakondlikku opositsioonivingumist pole üldse kuulda, kõik on rõõmsad.
Nüüd esiteks. Miks jagavad Riigikogus tegutsevad parteid raha omatahtsi ära, sealjuures ei võeta mitte kedagi muud kogu ühiskonnast absoluutselt kuulda, ehkki tegemist pole Michali, Toobali või kellegi kolmanda ümbrikus toodud isikliku raha, vaid maksumaksja omaga. Mille kuradi pärast tundub kellelegi mingis värskelt poonitud kontoris, et just meie parteid on kõige paremad maailmavaate jagajad? Endalgi maailmavaadet napib, nii et hoitagu parem küünal vaka all. Ja seaduse järgi pole parteid vaid Riigikogus, vaid partei on partei ka siis, kui ta Riigikogu ukse taha jäi. Niisiis: kui jagada parteiliselt, jagatagu kõigile parteidele. Minu teada pole neid 4, vaid 12.
Teiseks. Kes ütles, et parteide loodud MTÜ-d on kuidagi paremad, õilsamad või siledamad, kui juba need kümned ja kümned, kes niigi kodanikualgatuse korras või ideepõhiselt Eestis asju ajavad? Kui juba MTÜ-d, siis ehk kõik MTÜ-d, konkursi korras – sellisel juhul selguks ehk kõige paremini, millise koosluse plaanid kõige maailmavaatelisemad on.
Kolmandaks. Kui me räägime demokraatia ekspordist, siis ka siin on asutusi, mis tegelevad sellemõttelise välissuhtlusega – edukalt ning aastaid. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus näiteks. Eesti instituut, kah antud asjadega tegelev. Ja nii edasi. Mis alust on arvata, et need asutused toime ei tule või et väljaspool parteisid eksisteerivatele MTÜ-dele lisaks ei saa midagi normaalset moodustada? Kas te kujutate ette, et Keskerakond läheb kuhugi „demokraatiat transportima“? Millisesse riiki?
Neljandaks. Isegi kui kunagi sellest projektist ausas vormis rääkida, on parteid ise maksumaksja jaoks kahtlaseks muutunud. Just selliste asjade pärast. Õigemini, paljude arust on laua taha roninud labased valemängijad. Seda võiks arvestada.
Viiendaks, kuuendaks, seitsmendaks ja minupoolest ka kaheksandaks (rahvakirjanik Oskar Lutsu meenutades) peaks praegu ehk tõesti idee kalevi alla panema ning mõtisklema lihtsamate asjade peale, kus tõsi küll, liigub palju vähem raha. Isegi 100% vähem. Näiteks Riigikogu eetikakoodeks.
Ja viimaseks. Mina igal juhul hääletasin kogu jõuga selle asja vastu.
Olen vastu ka sügisel.
Sest kogu selle asja hägusus, kiirustamine, rabistamine, pingestamine, ideelagedus ja dialoogi puudumine kaotab ära isegi selle väikese mõtte, mis projektis ehk olla võiks. Ja üksi ma nüüd ka selle vastu ei ole. Kahjuks on aga tihtipeale nii, et parlamendi puhvetis lärmavad saadikud rohkem, nii et nupule vajutamise ajaks saab isemõtlemine otsa. Et anda jälle arutlemisainet laiematele ja kitsamatele massidele, milliste kariloomadega tegemist on. Selge on aga see, et septembri lõpul peab asja juurde jälle tagasi tulema.
Tõsi, optimistliku finaali korras: on veel üks võimalus. Lõpetame selle asja vähemalt antud aastal üldse ära, kallid sõbrad ja mittesõbrad parteidest.
Vaadake - see ei meeldi inimestele.
Ja täie õigusega.
(Autor on Riigikogu IRL fraktsiooni liige, parteitu, mittekriminaalkurjategija.)
