Meestel on loogika, naistel naiste loogika
Emakeeleõpetajate seltsi meililistis ringleb väidetavalt uue eksami kriitiline seisukoht, et pakutud teemad olid liiga humanitaarsed – poistel oli raske kirjutada. Esimene reaktsioon säärase mõtte peale on iroonia (retooriline vahend, millele on iseloomulik väljendatud mõtte järsk ühildamatus selle vormiga). Iga loll ju teab, et meestel on loogika ning naistel mingi „humanitaarloogika”.
Õnneks või kahjuks nõuab tsiviliseeritud debatt ja teadmistepõhine ühiskond tõendatud argumente. Mõni aeg tagasi lõi rahvusvahelises nišiajakirjanduses laineid Ühendriikide teadurite Jonathan Kane’i ja Jane Mertzi metauuring, milles vaadeldi poiste ning tüdrukute matemaatikaoskust 86 riigis. Kane ja Mertz tulid edukalt toime mitme haridusmüüdi purustamisega.
Esiteks jääb poiste ja tüdrukute tulemuste erinevus nii keskmiste kui ka heade soorituste seas statistilise vea piiridesse. Inimkeeli: laias laastus oskustel vahet pole. Teiseks, ka riikides, kus erinevusi veel leiab, on need vähenemas. Laialt on levinud arvamus, et kui keskmised näitajad ongi samad, leiab poiste seas enam tipptegijaid (geeniusi) ja lati alt läbi roomajaid. Uuring osutas, et mõnes kohas erinevad poiste tulemused üksteisest tõesti suurel määral – on palju häid ja halbu, vähe keskmisi. Teisal pole tulemustes aga vahet ning mõnes kolmandas riigis võib hüplikum olla hoopis tüdrukute tase.
Matemaatikaoskuse taseme erinevusi pole võimalik seostada riigi jõukuse või seal domineeriva religiooniga, tõdesid teadlased. Need sõltuvad ühiskondlik-kultuurilistest teguritest ja on tugevas korrelatsioonis soolise võrdõiguslikkuse või -õigusetuse üldiste indikaatoritega. Muuhulgas naiste ja meeste palgaerinevusega. Mõtlemiskoht.
Paduliberaalide ja humanitaaride konspiratsiooni siit otsida ei maksa. Janet Mertz on onkoloogiaprofessor ning Jonathan Kane matemaatik ja arvutiteadlane.
Teine esiletoomist vääriv uuring pole küll kahjuks nii laiahaardeline, kuid on omal kombel isegi tähenduslikum. Chicago ülikooli teadlased otsisid vastust küsimusele, kuidas mõjutab (nais)algklassiõpetajate matemaatikapelgus õpilasi. Poiste matemaatikatulemusi õpetaja eelarvamused ei kõigutanud. Tütarlaste tulemused muutis aga kehvemaks õpetaja stereotüüp, et naised on matemaatikas nõrgemad ja poisid tugevamad.
Kolmas näide infotehnoloogia lähiajaloost. Kuuekümnendatel peeti programmeerimist läänemaailmas naiselikumaks või vähemalt sooneutraalseks valdkonnaks. Thomas Misa arvutimaailma maskuliinistumist kirjeldavas teoses leiab mõtlemapanevat statistikat: 1980. aastatest kuni eelmise kümnendi keskpaigani vähenes naissoost arvutiteaduste lõpetajate suhtarv ca neljakümne protsendi pealt kahekümnele.
Paljud soostereotüüpide realiseerumise põhjused asuvad põhi- ja keskkoolis. Ühe meie kutsekooli direktor rääkis mulle mõni aeg tagasi, et nemad näeksid oma koolis tüdrukuid hea meelega elektri ja automaatikaga seotud erialasid õppimas, kuid lapsevanemad, õpetajad ning karjäärinõustajad on suunanud nood hoopis küünetehnikute ja juuksurite embusse.
Tagasi eksamikirjandi juurde. Teemade liiga kitsas fookus võib olla igati aus probleem, kuid pole mingit objektiivset alust kohelda poisse humanitaarvaldkonnas mõttepuudelistena. Nagu ei maksa tüdrukuid kergel käel reaalvaldkondadest kõneldes kõrvale heita – ühe mündi kaks poolt. Tuleb mõelda, milliseid väärtusi tunnis ja avalikkuses kultiveeritakse.
Oletame, et õppeprotsess tõepoolest võõrandab poisid humanitaariast ja tüdrukud reaaliast. Sellisel juhul on probleem tunduvalt mastaapsem kui tõik, et eesti keele uus riigieksam ei sisalda piisavalt kõvu arutlusteemasid.
Küsime endalt parem, kas tahame, et teatud valdkonnad oleksid „naismõtlemise” ja teised „meesmõtlemise” kontrolli all. Ei soovi? Siis peaks arutelu epitsentris olema küsimus, mis on kodus, koolis ja ühiskonnas mäda, et poisid (õpetajate arvates) kõrgemat tekstihalduspädevust nõudva „humanitaarse” arutlemisega hakkama ei saa. Infoühiskonnas on see vähemalt sama oluline kui elementaarsed arvutiteadmised.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
