Uuring: laste abivajadust ei osata märgata
Õiguskantsler lasteombudsmanina tutvustab tänasel lastekaitsepäeval monitooringut, kust selgub, et nii lastele kui ka täiskasvanutele seondub lapse õigus esmalt hariduse ja kooliga.
Täiskasvanud seovad lapse õigused eeskätt kaitse ja hoolitsusega, lapsed aga õigustega, mis puudutavad aktiivset osalemist ning õigust arvamust avaldada ja otsustada.
„Ühiskonnas valitsev teadlikkus ja hoiakud laste kaasamise suhtes on enamasti toetavad,“ ütleb uuring üks autor, Praxise analüütik Pirjo Turk ja lisab, et üldiselt on nii lapsed kui ka täiskasvanud üpris üksmeelselt nõus, et laste ärakuulamine on sama tähtis kui täiskasvanute kuulamine. „Lausa 96% lastest on pigem või täiesti nõus, et lastel on oma arvamused ja eelistused, millega on oluline arvestada,“ märgib Turk.
Uuring toob ka välja, et lapsed ei saa alati kaasa rääkida otsustes, mis puudutavad koolielu või ka kohalikku kogukonda puudutavates küsimustes. Kuigi enam kui pooled täiskasvanutest ja enam kui kolmveerand lastest leiab, et lapsed peaksid saama lapsi puudutavate seaduste kujundamisel kaasa rääkida, on lapsi puudutavate seaduste tegemisel saanud kaasa rääkida 13%. Turgi hinnangul peegeldub siin ka üldine Eesti ühiskonna kodanike aktiivsus.
Monitooringust ilmneb ka, et sageli ei osata lapse abivajadust märgata. „Kuigi Eesti lastekaitse seaduse kohaselt on iga inimese kohustus teatada abivajavast lapsest valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajale või politseile, näitab monitooring, et vaid pooled täiskasvanud elanikkonnast on täiesti nõus, et iga inimese kohustus on teatada vastavale asutusele abi vajavast lapsest,“ selgitab Turk.
„Kõige rohkem ollakse valmis teatama, kui lapse vanemad on ära kolinud ja lapse üksi jätnud, üksi kaubanduskeskuses või tänaval nutvast lapsest,“ toob Turk näited uuringust ja lisab, et kõige vähem julgetakse teada anda juhtudel, kus lapse abivajaduse suhtes ei osata võtta seisukohta.
Monitooringu andmeil on lapsed ise märkinud, et nad on viimase aasta jooksu abi vajanud nii koolis kui ka kodus. Koolis kiusamist on samuti vähemalt korra kogenud pea pooled lastest.
„Murettekitav on ka, et 27% lastest on langenud varguse ohvriks ja rohkem kui iga kümnes ütles, et ta on näinud vähemalt korra kodus pealt vägivalda, kuigi talle endale haiget ei tehtud,“ tutvustab Turk tulemusi. „Kuigi nii lapsed kui ka vanemad nimetavad kõige sagedasemate distsiplineerimisviisidena selgitamist, suunamist ja julgustamist, on füüsiline karistamine lapsevanemate hoiakutes pigem soosiv– veerand ei pea füüsilist karistamist vägivallaks ning üle kolmandiku leiab, et teatud olukordades on laste füüsiline karistamine mõistetav,“ lisab Turk.
Lasteombudsman Indrek Teder Teder rõhutab, et abivajavast lapsest tuleb teada anda lastekaitsetöötajale või politseile, kellel on pädevus olukorda hinnata ning vajadusel sekkuda. On äärmiselt oluline, et info abivajavast lapsest jõuaks nendeni võimalikult varakult. Teder lisab, et nii lapse õiguste kui ka toetava vanemluse põhimõtted ei tolereeri füüsilist karistamist ning paljudes riikides on see seadusega keelatud.
Lasteombudsmani hinnangul tuleb laste füüsilise karistamise suhtes rakendada null-tolerantsi. „Eesmärk on jõuda selleni, et mitte ükski täiskasvanu lapse vastu kätt ei tõsta. Nii täiskasvanute kui laste hulgas vajab järjepidevat teadvustamist põhimõte, et füüsiline karistamine on keelatud ning selle asemel tuleb kasutada alternatiivseid käitumisviise,“ selgitab Teder ning lisab, et laste füüsiline karistamine tuleb seaduses selgesõnaliselt keelata.
Ombudsmani hinnangul on vajalik pakkuda ka üle Eesti ühtlaselt kättesaadavaid nõustamis- ja tugiteenuseid vanematele, et neid laste vägivallatul kasvatamisel toetada ja julgustada.
