Jüri Estam: Äkki mitte Silvergate, vaid üleminekuperioodi jäänukite surmakorin?
Üleminekuperioodi harjal (80. a lõpp, 90. algus) keeldus arvestatav osa ENSV ladvikust võimu loovutamast. Muidugi positsioneerisid nad end ümbersündinutena. Tol ajal rahvusmeelsust rõhutanud uued tegijad leidsid, et on reaalpoliitiliselt "sunnitud" minema kompromissile nomenklaturistidega, kellede käes oli jäme ots. Nii algas libe tee, mis on kestnud praeguseni.
Eesti avalikkus oleks oodanud viimastel päevadel palju selgesõnalisemaid avaldusi oma tippjuhtidelt, aga nende tegemisest on kõrvale põigeldud ja õigeaegne võimalus selleks maha magatud. Tahan küsida: miks pole Eestis valimistevahelistel aegadel parteijuhtide debatte nagu teistes riikides, ja miks ei kohtu tugevad ajakirjanikud (miks ka mitte külalisajakirjanikud) televisioonis parteijuhtidega suhteliselt regulaarsel alusel?
Tee mis tahad, näen Reformierakonna esindajaid ja mõtlen "reformikommunistid". Ütled "Kesk", ja mõtlen endiselt "Rahvarinne". Räägid IRL-ist, tulevad meelde MRP-AEG ja ERSP. Aga need olid ju ühe mööduva ajastu nähtused. Me erakonnad on arvestavas osas ajale jalgu jäänud, sünnitunnistus saadud pooleldi nõukogude tingimustes. Nad jätavad kivistunud mulje. Eestil on uued tungivad probleemid. Kui meil peavad erakonnad olema, siis miks mitte tsentristid, liberaalid, mineviku taagata rahvuslik erakond jne, nagu mujal maailmas?
Jüri Estami pikemat arvamuslugu loe juba homme Delfist!
