Andres Anvelt: Vägivallaga tegelegu politsei, mitte lapsevanemad
Vägivald meie ümber tekitab vägivalda. Minu hea tuttav brigaadikindral Urmas Roosimägi on täna sündmuste keerises, kuhu meist keegi sattuda ei taha. Paljud vaid kujutavad ette, kuidas nad õigluse jaluleseadmiseks pisut jõudu kasutavad, teised teevad seda vaid sõnades ning mõned lähevad ka tegudele. Kui nüüd enda vastu lõpuni aus olla, siis mingil määral õigustab vägivalda enamik meist. Osaliselt on see ka mõistetav, sest ega tooret vägivallatsejat pole ju lihtne ilma füüsilise sekkumiseta korrale kutsuda.
Kohati tunduvad taolised situatsioonid nõiaringina, nagu vangla oma traditsioonide ja arusaamadega. Kõik teisitimõtlejad on „redised“ ning nende koht on „…augu“ ääres. Väga tahaks loota, et brigaadikindrali kannatused ja oma puhta renomee ohverdamine panevad meid mõtlema, kuidas vabastada meie vaim sellest lõputust „vanglataagast“ ja käituda tsiviliseeritud inimeste moodi.
Viimaste aastate kriminaalstatistika näitab, et vägivallateod ei taha ühiskonnast kuhugi kaduda. Juba mitmeid aastaid tagasi jõudsime selle pöörijooneni, kus 90ndatele aastatele omaste õiguslike vahenditega polnud enam võimalik suurt midagi muuta. Tasub meenutada, et alles vähem kui põlvkond tagasi ehk siis aastal 1994 oli Eestis 365 tapmist, mis teeb iga päeva kohta ühe. Olime Euroopas esirinnas! Seda esikohta pole me tahtnud eriti loovutada tänaseni, lihtsalt edumaa teistega on kokku kuivanud.
Vägivald on viimane võimalus
Enamuse tollasest vägivallast moodustas kuritegelik ruumijaotus, kus mõjuvõimu taotlevad grupid nottisid nii teineteist, kõrvalseisjaid, kuni täiesti süütute möödakäijateni. Elu käis tollal teiste reeglite järgi ning riiki ei huvitanud see, mis toimus kellegi koduseinte vahel. Pigem loeti privaatsust ülimaks õigushüveks, üheks demokraatia säravamaiks täheks. Sinna sekkumine oleks olnud patt. Ja ega selleks poleks ka mahti olnud, sest politsei ja prokuratuur pidid pättide omavahelise arveteõiendamise käigus sündmuskohalt sündmuskohale kihutama, olles pigem statisti kui uurimisorgani rollis.
Nüüdseks on tapmiste ja mõrvade arv juba aastaid 100 ümber, neist enamuse moodustavad nö olmekuriteod, kus pooled on üksteist enne veretööd tundnud või olnud lausa ühe pere liikmed. Selles statistikas pole positiivseid murranguid eriti olnud, mis näitab, et oleme oma suures arengutuhinas jõudnud verstapostini, kus on vaja teha uusi valikuid. Kuidas edasi minna? Kas teha seda edasi ülimas liberaalsuses, rõhutades, et vägivald on vägivald ning pole vahet, kas mehed kaklevad kõrtsis või käib klohmimine kellegi kodus? Või valida tulevasi põlvkondi arvestav tee?
Kõigepealt peaks igaüks meist enesele kodus, tööl, koolis või kus iganes teadvustama, et vägivald ei ole lahendus, teda ei saa mingil juhul õigustada ja ta saab olla vaid viimaseks võimaluseks. Meil kõigil on vastutus selgitada oma lähedastele, et kellegi väänamine, peksmine või piinamine ei tee meid tugevaks. Pigem peaksime ajuväiksuse tõttu vägivallatsejatele kaasa tundma.
Selline lähenemine on kindlasti idealistlik, kuid kõigist teistest lahendustest on ta kõige realistlikum. Kui me kõik koos mõttetud vägivallatsejad hukka mõistame ja nendele ka koha kätte näitame, siis küll hakkavad nad otsima endale teisi väljendusmeetodeid. Muide, veel 90ndatel tahtsid paljud noormehed saada turvameesteks ja kantideks ning tüdrukud nende lõbusateks saatjateks. Õnneks on ühiskond tänaseks sellisele mõtteviisile selja pööranud.
Nulltolerants vägivallale
Teiseks oluliseks sammuks olgu õiguskaitseorganite nulltolerants igasuguste vägivallatsejate suhtes, tegutsegu need siis kodus või väljaspool. Enamikele peredes toimunud tapmistele on eelnenud mitmed väljakutsed ja naabrite kaebused. Tegelikult teavad ka politseinikud, et perevägivalla „sündmus“ on ka nende igapäevaste väljakutsete seas üks ohtlikumaid, sest kunagi ei tea, kelle peale hakatakse ülesköetud emotsioone välja elama. Kui paljud meist mäletavad, et noore naispolitseiniku ja koerajuhi Julia hukkumine kümmekond aastat tagasi sai alguse perevägivallaga seotud väljakutsest?
Tänane seadusandlus on pere- ja noorte vahelise vägivalla osas vägagi liberaalne, nagu ka 15-20 aastat tagasi, kui probleemile vaadati läbi maffiaõudustest kõrvetatud prillide. Me küll räägime laialt perevägivallast ja mõistame selle nähtuse hukka, kuid karistusseadustik ja menetlusseadustikud vaatavad sisuliselt probleemist mööda. Ja ka meile kuklasse hingav põlvkond ei pea seda taunimisvääriliseks.
Paraku on tõsiasi, et perevägivalla tunnistajaks olnud lapsest sirgub sageli ka ise pahatahtlik kondiväänaja. Seda enam mitte ainult kodus, vaid ka koolis, võimlas ja tänaval. Vägivalla vastane nulltolerants nii peredes kui noorte hulgas, õiguskaitse väga selge prioriteetsus ja ressurssidega kaetud reageerimisvõimekus igale taolisele sündmusele vähendavad kindlasti ka kõigi meie personaalset vajadust reageerida vägivallaga seotud ebaõiglusele. Tehku seda ikkagi politsei, mitte lapsevanemad!
Kolmandaks sambaks saagu sotsiaalne ühtekuuluvus- ja vastutustunne. Minu ümber toimuv on minu asi isegi siis, kui see otseselt mind ei puuduta. Me ei tea kunagi, millal ja mis vormis võib vägivald meieni jõuda. Kui ligi neljandik Eesti peredest seda probleemi endas varjab, siis muutub kaduvväikseks tõenäosus, et me täna või homme vägivallaga otseselt kokku ei puutu. Küsimus on, kas me tahame seda näha või pöörame selja?
Usun, et keegi meist ei taha elada vanglasarnases ühiskonnas, kus peab ennast kehtestama läbi füüsilise jõu, kus vaim on mõnitusobjektiks ja füüsis imetluse all, kus isegi sõnades vihkamine paneb kaasa noogutama. See, et meie laps kedagi tänaval, koolis või võimlas füüsiliselt ahistab, on meie põlvkonna tegemata töö, nagu ka väärarusaam, et võõrale lapsele vastu kõrvu andmine on lahendus.
(Autor on Riigikogu õiguskomisjoni liige, sotsiaaldemokraat.)
