Delfi lugeja: äkki hakkaks siiski lõpuks hooldamisega tegelema?
Vanaduse ja raskete haiguste hirm kummitab suurt hulka eestlasi, sest tulevik on ettearvamatu ning paraku sageli julm. Mitmele põlvele seda muret veel peab jaguma? Äkki hakkaks siiski hooldamisega tegelema?
Teavad ju tänased otsustajad suurepäraselt, et seni, kuni on korraldamata hooldajate kõrgetasemeline ettevalmistus, inimeste valik sellele tööle ja töö eest väärilise tasu maksmine - pole olukorra paranemist loota. Solvamata kõiki hooldustöötajaid, tuleb ometi leppida tõsiasjaga, et sellele tööle satub palju neid inimesi, kellele see on viimane võimalus leiba lauale saada.
Hooldusasutuste juhid on ilmselt sageli dilemma ees - kas võtta tööle juhuinimene või jätta töökoht üldse täitmata. Eraldi küsimus on aga see, et hooldusasutuste juhtideks satub järjest enam üsna ükskõikseid, oma tasku eest hoolitsevaid inimesi - Keila haigla lugu, Viimsi hooldekodu juhi rahavargused jne.
Kahtlusi tekitab ka Hiiu hooldeasutuse juhi tegevus, teleintervjuus olid kõik vabandused kenasti ritta seatud, faktid valede ritta pandud. Pea saime teate, et raskelt haige filmimehe leping hooldusasutusega on lõpetatud. Võimalik, et hooldatava lähedased otsustasid mehele normaalsema paiga leida, kuid võibolla läks siiski tööle ammutuntud variant tülikast kliendist.
Tegelikult on üheks suuremaks mureks meie hooldusteenuste väga kõrge hind. Ärgem hakakem kohe otsima võrdlusi põhjanaabrite juurest, sest võrrelda pole midagi - ei pensione, ei omavalitsuse ega riigi toetust väetitele. Paraku ei taba rasked haigused ja jõuetu vanadus ainult materiaalselt kenasti toimetulevaid kodanikke.
Hooldusteenus on kallis
Paljudele peredele on oma lähedasele hooldusteenuse ostmine ülejõukäiv. Kuutasud kõiguvad 500 - 1000 euro piires vastavalt hooldusasutuse ja seal pakutavate elamis-hooldustingimuste tasemele (nii meile vähemalt selgitatakse). Kuutasu katteks läheb siis esimesena hooldusaluse pension (eesti oludes keskmiselt 300 eurot), heal juhul tasub mingi osa kohalik omavalitsus (seda küll ainult lähedasteta üksikutele kannatajatele ja tavaliselt ka ainult omavalitsuse piiresse jäävale hooldusasutusele).
Teine ja tavaliselt suurem osa hooldustasust tuleb leida siiski hooldatava lähedastel ning pole erand, kui selleks tuleb varuda igaks kuuks oma 300 - 400 eurot, ehk eesti ühe kuu alampalk vähemalt. Kuidas saavad sellega hakkama pered, kus vanaema-vanaisa selline õnnetus on tabanud?
Üks võimalus on siis koha leidmine hooldushaiglas, sest mõne aja saab seal oma hooldust vajavat lähedast haigekassa raha eest hoida. Siis aga kukub aeg, kus haigekassa tõstab käed üles ja haigla palub teil oma haige ära viia või siis hooldust jätkatakse lähedaste rahakoti arvel. Ja siit saab alguse paljudele peredele tuttav asjade käik: põdur lähedane mõneks ajaks koju ootama uut hooldushaigla kohta, hea õnne puhul saabki hoolealune taas ajajooksul mingisse hooldehaiglasse koha ja mingil kombel saab siis jälle haigekassa kulul paar kuud edasi. Siis algab kõik jälle otsast peale.
Haige pere ning lähedased on pidevas stressis ja hirmul homse päeva ees, vahepeal langeb hooldustöö taas pereliikmetele ja see suurendab probleemide koormat. Kuid kallile hooldekodule ei julgeta mõeldagi, äärmisel juhul otsitakse midagi odavamat ja selle leidmisel ei saa enam loota heal tasemel hooldusele. Valikuvõimaluste puudumisel satub nii palju vanureid pereliikmete kodudest väga kaugetesse paikadesse, mis omakorda vähendab miinimumini võimaluse edasiseks suhtlemiseks omastega.
Põhjamaades efektiivsem hoolsussüsteem
Tutvudes põhjamaiste lähinaabrite hooldussüsteemiga saab selgeks, et suur osa on seal koduhooldusel, mis Eestis praktiliselt puudub. Ometi näeme hooldekodudes palju voodiserval istuvaid, üsna erksa vaimuga vanureid, kes kindlasti saaksid veel hakkama ka oma katuse all, kui koduhoolduse süsteem töötaks.
See tähendab hooldajat, kes igapäevaselt vanuri juures tema hädapärased asjad korda ajab, jälgib tema tervise olukorda, teeb tema eest käike poodidesse ja ametiasutustesse. Kui vanainimesel on olemas veel ka lähedased, saadakse nii suurepäraselt hakkama. Miks ei saa siis meil selliste hooldajate koolitus ja tööle rakendamine kuidagi jalgu alla?
Pidevalt korrutatakse vaid üht: see on omavalitsuste kohustus. Aga kui omavalitsused ei saa sellega hakkama, kas pole siis valitsuse ülesanne see hooldusliik kättesaadavaks teha. Tahame ju kangesti olla Euroopa riik. Kas siis hooldustöös lõpeb Euroopa Soomes, Rootsis, Norras ?
Meil pole mingit loodustki hooldustöö taseme paranemisele, kui riik kohe ei hakka sellesse täiel jõul panustama. Jäägu nii mõnigi palee püstitamata, nii mõnigi maantee kolme-nelja rajata ja lahkugu mõni riigiametnik oma kohalt ilma hiigelsummas lohutustasuta - hakkame ükskord hoolima ning hooldama selle sõna otseses tähenduses.
Kui seda teha ei taheta, ei suudeta, jääme veel pikkadeks aegadeks kuulma uudiseid ebaprofessionaalsetest hooldustöötajatest ja hooldusasutuste juhtidest ning elama arusaamas, et need, kes täna enam meile töökäsi pakkuda ei saa, pole tänasel Eestimaal ei austatud ega hoolitsetud, nad on jäetudki kurva eluõhtu tingimustesse.
