Kümme seiklushimulist ja vaprat rändurit startisid ekspeditsioonile läbi Venemaa

Laupäeval startis Eestist kümme seiklushimulist ja vaprat rändurit (üheksa meest ning üks naine) põnevale ekspeditsioonile läbi Venemaa avaruste Euraasia ühte kaugeimasse ligipääsetavasse linna Magadani.

Kolme eriettevalmistusega Toyota maasturiga (Land Cruiser 80, Land Cruiser 100, Hilux) suundutakse ligi kaks kuud kestvale ning pea 30 000 kilomeetrit pikale teekonnale Siberi metsiku ning erakordse looduse rüppe.

Ekspeditsiooni "Magadan 2012" teekond viib läbi Siberi karmi maastiku, kus avanevad imelised loodusvaated; teel ületame kõikvõimalikke raskusi, liikleme nii järskudel mäenõlvadel kui ka läbime käredavoolulisi jõgesid, kohtume (loodetavasti turvaliselt kauguselt) karude ning teiste ürgsete metsloomadega.

Lisaks peatume Siberi eestlaste külades, muuhulgas Tomski kubermangus asuvas Kasekülas, kus tähistame nii jaanipäeva kui ka küla 110. aastapäeva. Siberi eestlastele on ekspeditsioonilistel kaasas ka mitmeid kingitusi Eestist.

Edasi jääb teele kurikuulus BAM (Baikali-Amuuri magistraalraudtee) ning sadadele tuhandetele koonduslaagrivangidele saatuslikuks saanud Kolõma Surmatee (kutsutakse ka Kontide Teeks), kus ootavad ühed kõige raskemini läbitavad lõigud ekspeditsiooni käigus.

Baikali järve idakallast mööda kulgev nn "110" trass on kuulus kogu maailma maastikusõitjate hulgas - selle lõigu läbinuid loetakse oma ala "tegijaiks".

Väisame Burjaatia pealinna Ulan-Uded ning teisi marsruudile jäävaid huvitavaid ning põnevaid kohti.
Ekspeditsiooni sihtpunktiks olevas Vaikse ookeani äärses Magadani linnas oodatakse meid juba külastama sealset restorani "Vana Tallinn" ("Starõi Tallinn"), mis on tõenäoliselt kaugeim punkt Euraasias, kus Eesti nimeliselt esindatud.

Valdava osa ajast veedame aga siiski sügaval Siberi ürglooduse rüpes; liikleme piki kõrvalisi metsa- ja mägiteid; ööbime telkides; toitu valmistame laagrilõkke ääres ning saame nende kahe kuu jooksul hakkama vägagi askeetlikes tingimustes.

Selle erakordse ekspeditsiooni kroonikakirjutaja roll on minu, Marko Kalduri kanda. Rännusellidele osaks saavaid vahetuid elamusi ja kogemusi kajastan võimalikult sagedasti ekspeditsiooni blogis.

Kuna Siber on ettearvamatu piirkond ning tihtipeale tuleb päevi (või suisa nädalaid) igasugusest tsivilisatsioonist eemal viibida, siis sõltub ka blogi täitmine ja ekspeditsioonil osalejatega suhtlemine eelkõige ligipääsuvõimalustest tänapäevastele kommunikatsioonivahenditele.