Alar Tamming: Laenates pole veel keegi rikkaks saanud
Mul on hea meel lugeda tekkinud debatist Ilvese ja Krugmani vahel, mis tegelikult peegeldab tunduvalt sügavamat ja põhimõttelisemat vaidlust, ehk kas liigsest võlgu võtmisest tekkinud probleemist saab lahti uusi laene võttes (loe – majandust stimuleerides). Krugman väidab, et saab ja Ilves ei nõustu sellega.
Et seda teemat mõista, tuleb alustada natuke kaugemalt, ehk psühholoogilisest terminist - hoiak. On tuntud tõde, et inimesed näevad maailma läbi oma hoiakute ja tõekspidamiste. Lisaks eksisteerivad inimesel maailmast info vastu võtmisel kaitsemehhanismid.
Esiteks - inimesed moonutavad välismaailmast tulevat infot. Kui info ei lähe kokku senise maailmapildiga, siis selle asemel, et korrigeerida maailmapilti, moonutatakse uut infot. Korrigeerimine leiab aset ainult tõeliselt revolutsiooniliste sündmuste mõjul, kus vana info järgi elamine hakkab ohustama ellujäämist ja selle eitamine muutub tõeliselt naeruväärseks.
Nii näiteks ei usu keegi enam tänapäeval, et päike pöörleb ümber maa või et puust raskematest esemetest pole võimalik laevu ehitada. Aga mõlemad tõed olid veel 500 aastat tagasi üldkehtivad, sest iga laps näeb üles vaadates, et päike liigub ümber maa ja rauda vette pannes see upub.
Üldistamine ja eitamine
Teiseks - maailmast tulevat infot üldistatakse, mis iseenesest ei ole paha, sest see võimaldab kiiremini maailmale reageerida ja analoogseid situatsioone ära tunda.
Kolmandaks - osa infot lihtsalt kustutatakse ja eitatakse. Eriti see, mis ohustab senist maailmapilti. Inimene lihtsalt ei näe ebameeldivaid asju ja eitab ilmselgeid tõdesid.
Antud debatis toimivad kõik eelpool toodud kaitsemehhanismid. Kuna Krugmani elutöö on seotud praeguse USA majandusliku ideoloogia kaitsmisega, siis enne revolutsioonilisi sündmusi tema maailmapilt ei muutu. Revolutsioonilised sündmused muidugi tulevad, sest ajalugu näitab et ükski impeerium ei ole igavene ja ka USAd ootab ees lagunemine või diktatuuririigiks muutumine.
Krugmani hoiak on selge, majanduslikult keerulistel aegadel tuleb valitsusel hakata kulutama ja kasutades üldistust, toob ta siin näiteks 1929. aastal alanud majanduskriisist pääsemise. Õige on see, et kulutamine tekitab hetkelist majanduse elavnemist nagu dopingu süstimine sportlasele aitab järgnevatel minutitel saada paremaid tulemusi. Paraku tuleb iga asja eest maksta. Ja Krugmani väide, et headel aegadel tõmmatakse taas koomale ja makstakse võlad ära, reaalses elus ei kehti.
Elavdamine lõppeb krahhiga
Läbi ajaloo on riigid sama taktikat ehk majanduse elavdamist ühes või teises vormis pidevalt kasutatud. Paraku on need kõik lõppenud pikemas perspektiivis krahhiga. Ei ole teada ühtegi juhtumit kus ebamäärane “tulevikus tagasimaksmine” oleks ka reaalselt aset leidnud.
1929. aasta kriisist ei aidanud välja mitte Roosevelti stimulatsioonipaketid, vaid Inglise naela asendumine maailmas USA dollariga, mis võimaldas USA-l võtta välislaene sisevaluutas. See on ainulaadne privileeg, mida USA naudib siiani. Iga riik, mis suudaks müüa teistele riikidele oma rahas nomineeritud võlakirju miljardite dollarite eest, areneks samuti nagu USA 20. sajandi teisel poolel. Siit on pärit USA maailma juhtiv roll, mitte töötajate ennastületavast tööst.
Loomulikult on välistatud, et Krugman sellise maailmapildi vastu võtaks, sest see tähendaks kogu senise elutöö ümberhindamist. Isiklikult arvan, et ei olemas argumenti, mis Krugmani veenaks, niisamuti pole olemas Krugmanil argumenti, mis veenaks eestlasi tema õigsuses.
Pealegi oleks äärmiselt kummaline lugeda Twitterist Ilvese kommentaari stiilis “Aitähh härra Krugman, et juhtisite tähelepanu meie majanduse elavnemise puudujääkidele, võtame kohe vastavad meetmed kasutusele ja ootame teilt edasisi juhtnööre.” Kuna oli selge, et ükski argument ei tööta, siis ei olnud antud olukorras mõtet analüütiliselt arutleda.
Kriis pole läbi
Jah, võiks ju igasugu graafikuid üles riputada, näiteks võtta USA aktsiaindeksite graafikud alates 2000. aastast ja näidata, mis moodi 12 aastaga on sinna investeeritud rahast ainult pool järel ja hüüatada “Mina uskusin tehnoloogiafirmade tulevikku - ostsin Miljoni eest Nasdaqi indeksit ja mul oli isegi õigus, tulnud on kõikvõimalikud iPhone'id, Youtube'id, Twitterid ja Facebookid, kuid tulemata on rikkus minu õuele!” Kuid see oleks samasugune demagoogia kui Krugmani esitatud viimase 5 aasta graafik Eesti kohta.
Mulle tõepoolest tundub, et 2001. aastal alanud kriis ei olegi siiani lõppenud. Vahepealne majandus- ja kinnisvarabuum oli eelkõige tingitud just Krugmanlikest võtetest - lasta intress alla ja paisata majandusse triljoneid. Nii sai kriisi edasi lükata 7 aastat, aga mitte vältida.
Kuna eelpool toodud argumendid tekitaksid Krugmanis ilmselt ebamugavust ega muudaks tema hoiakuid, siis kas ta väldib seda teemat või muutub emotsionaalsemaks. Teatavasti ütleb psühholoogia, et kui inimene ei saa argumenteerides oma väidetega soovitud tulemust, muutub käitumine primitiivsemaks.
Muide, sama toimus ka meie presidendiga - tema kommentaarid ei ole kantud ratsionaalsusest või loogikast, vaid emotsioonidest. Kuid sellel on ka oma hea külg. Emotsioonid ei ole sugugi irratsionaalsed reageeringud segastele olukordadele, vaid miljonite aastate jooksul kogutud evolutsiooniline tarkus, kuidas keerulises olukorras sekundi murdosade jooksul käituda.
Kuidas käitud?
Enamasti on meil aega lasta kogu infomägi läbi ajukoore ja kaaluda selle plusse ja miinuseid. Meie esivanematel polnud selleks alati aega ja nad pidid instinktiivselt koheselt reageerima. Kes valesti reageeris jäi ilma nii paarituspartnerist kui ka lõunasöögist (loe: osutus ise teisele lõunasöögiks). Emotsionaalne reaktsioon vastuseks Eesti majanduse ründamisele on adekvaatne ja õige. Diplomaatiline jura ja tolerantsus oleks antud olukorras tähendanud nii Ilvese kui ka Eesti rahva juhi ja presidendi rolli naeruvääristamist. Rektsioon oli õige ja absoluutselt adekvaatne, sest mitte üksi argument ei aita antud juhul Krugmani hoiakut muuta.
Aga nüüd veel korra vaidluse sisu juurde, sest peale emotsionaalsuse on sel ka väga sügav sisu. See on teema, mida pole kaua massiteabevahendites lahatud. Ehk küsimus kahe majanduskoolkonna - Misese koolkonna ja Keynesi koolkonna erinevuste vahel. Ehk küsimus sellest, kas pikaajaliselt saab majandus areneda võlgu elades või mitte.
Krugmani soovitused ei ole ajaloos uued, neid on järgitud palju kordi varemgi. Meenutame siinkohal mõnda. Esimeseks, kes leidis, et riigil võiks rohkem raha olla, oli Rooma riigi keiser Nero. Ta avastas, et kui ta sulatab üles riigikassas olevad hõbemündid ja paneb sinna vähem hõbedat, siis ta saab riigi abiga (loe: stiimulpaketiga) majandust elavdada. Nii ta tegigi, alandades aastatel 54-68 müntide hõbedasisaldust 90% peale.
Kuna see oli edukas tegevus, mida näitab ka Suurest depressioonist samade meetmetega välja tulemine, siis jätkasid teised tema eeskuju. Trajan (keiser aastatel 98-117) tõmbas hõbedasisalduse 85 protsendini, misjärel Marcus Aurelius (161-180) vähendas seda 75 protsendini ja Septimus Severus 50 protsendini.
Hüperinflatsioon Rooma riigis
3. sajandi keskpaigaks oli hõbedat müntides alles vaid 5%. Muide, sel samal 3. sajandil oli inflatsioon 15 000% ja edasine juba Rooma riigi languse ajalugu...
Majanduse toimimiseta ei saa ka riik toimida. Majandus aga ei toimi stabiilse rahanduseta. Toomata rohkem näiteid minevikust ja raha hulga suurenemisest, tasub meelde jätta üks lihtne majanduslik tõde. Iga juurde lastav dollar, euro, abipakett, kvantitatiivne lõdvendamine, stabiilsusmehhanism või mõni muu tore sõna lahjendab ülejäänud raha väärtust ehk selle eest saab vähem osta. Kuid see efekt on ajalise viibega, see ei toimu järgmine päev ja mitte ka järgmine aasta.
Majandusteadlastele tundub, et seda teadmist võib ignoreerida, kuid reaalsuses ei saa ignoreerida tagajärgi, mis tekkivad selle teadmise ignoreerimisest.
Lõpetuseks toon aga ühe näite möödunud sajandist. 1930ndatel sattus ka Jaapan majanduskriisi. Sel ajal oli seal rahandusministriks Takahashi Korekyio. Tark ja tubli mees, kes oli Jaapani Panga juht 1911. aastast kuni 1913. aastani ning rahandusminister 20ndatel ja 30ndatel. Tema asus depressiooni vastu võitlema nüüdisaegsete Keynesiaanlike (Krugmanlike) meetoditega. Ta ütles lahti kullastandardist, kergendas krediidi andmist, suurendas avalikke kulutusi ja finantseeris seda uute laenudega.
Tavainimesed vaesusid
Tulemusena kaotas jaapani jeen 40% oma väärtusest ja eksport kasvas, SKPst moodustas peagi 50% avalik sektor ja majandus stabiliseerus. Kõik oli tore ja kena - just see, mida Krugman ennustab. Kuid suurimad võitjad polnud mitte inimesed, vaid suurkorporatsioonid – näiteks Mitsui, mis teenis miljoneid jeeni langemiselt. Inimesed, kes olid eluaeg säästnud, maksid aga selle peo kinni, jäädes poole võrra vaesemaks.
Oli selge, et pikaajaliselt ei saanud selline poliitika toimida ja 1936 alustas Koreyiko “exit” strateegiaga, mis makroökonoomia seisukohast oli õige ja vajalik. See maksis talle elu. Sõjaväelased, kelle eelarvet vähendati, ei leppinud muutustega ja lasid ta maha. Võib olla saab siit selgemaks, miks Jaapanis eelistatakse poliitilist stabiilsust ja tehakse kõik, et valusaid lõikamisi vältida, kuigi see on viinud 20 aastase stagnatsioonini.
Mis siis edasi? Eks igaüks peab neis üksteist välistavates hoiakutes poole valima. Kas majandus on tõesti loodusseadusi eirav süsteem, kus saab rikkust luua, lihtsalt arve kompuutri ekraanile lisades või tasub pöörduda talupojatarkuse juurde - selleks, et kulutada, peab enne kokku hoidma.
Mina leian, et laenates pole siiani veel keegi rikkaks saanud. Olen endiselt sama meelt ühe vana targa mehega, kes ütles, et kahjuks on majandusteadus ainuke teadus maailmas, kus sa võid saada maailmakuulsaks, ilma et sul ühtegi korda õigus oleks.
(Autor on ASi Tavid nõukogu esimees ja psühholoogia teadusmagister.)
