Kindral Roosimägi ja õiglus – lähme appi?
Mõtted läksid esialgu oma poisipõlve peale. Ega ikka seitsme aastaselt kümne aastase kiusamise alla ei tahtnud sattuda küll, too tundus sel ajal ikka väga suur ja vana olema. Ja teiseks mäletan kuidas saime vahel poistena nii õpetajate kui ka teiste täiskasvanute käest sakutada kui mingi lollusega vahele jäime. Võttis hoo maha ja distsiplineeris küll. Lisaks tuli mulle meelde lugu mida mõni aasta tagasi kuulsin.
Asi ise toimus aastakümneid tagasi Kanadas. Noorel perekonnal oli omavahel hõõrumisi ning ühel päeval avastas koju tulnud mees, et naine koos lastega on kodust ära läinud. Ja ei tea kuhu. Mees läks politseisse. Koos politseinikuga hakati naist otsima. Kuna tegemist oli sealsete eestlastega, siis hakati eesti kodusid pidi otsima ning leitigi. Politseinik võttis siis mehel ühe käega ümbert kinni ja naisel teise käega ning pidas neile siis loengu sellest kui väga lapsed vajavad mõlemat vanemat ja kodurahu. Asi lõppes sellega, et pisarsilmi lepiti omavahel ära ja mindi koju. Kindlasti ei olnud politseinikul mingit kohustust selliselt käituda.
Aga siin sai näha kui häid tulemusi ja kui ruttu on võimalik saada, kui üks ametnik ei käitu lihtsalt ametnikuna vaid ka kodanikuna ja inimesena. Kodanikuna, kes teab, et tugeva riigi alus on tugev perekond ja inimesena, kellele läheb korda teise inimese mure.
Minu arvates oleks ka käesoleva loo puhul asja uurinud politseinik võinud mehed lepitada ja loo sellega lõpetada. Samuti oleks võinud kohtunik püüda mehi lepitada, et jääks ära kohtuotsus, mis avaliku arvamuse enamuse meelest on karjuvalt ebaõiglane ning kompromiteerib õigussüsteemi. No kes meist ei reageeriks ootamatute olukordade puhul mingil määral üle? Ja kui on aega olnud mitu päeva järele mõelda, kes siis ei oskaks imeilusaid käitumisviise selle olukorra puhuks teistele soovitada?
Aga ärgem siis jäägem lihtsalt selle juurde, et kirjutame mingi kommentaari ja sinna see asi jääbki. Neid, kelle jaoks oli asi ebaõiglane oli kommentaaride rohkuse järgi ikka väga palju. Nii võiks siis minna ja aidata need karistuseks määratud 110 ÜKT-d ära teha. Me peaks ju 110 inimest kokku saama küll ning siis ainult igal ühel 1 tund midagi head ja kasulikku teha ning seda meeldivate inimeste seltsis keda ühiskondlik ebaõiglus külmaks ei jäta. Mina igatahes olen tulija, andku Urmas Roosimägi teada, kuhu ja millal tulla. Ja ma ootaksin sinna seltskonda ka teise poisi isa, kes sellega saaks näidata, et ta ei pea õigeks oma poja käitumist endast väiksema kiusamisel. Ja ootaksin ka nii asja uurinud politseinikku kui ka otsuse teinud kohtunikku, näitamaks, et nad suudavad käituda ka kodaniku ja inimesena, mitte ainult ametnikuna. Teeme ära!
