Telkima? Ei iial — miks ma peaks magama sääskede ja samblasodi sees?
Minu telkimisajad jäid 15aasta tagusesse perioodi, kui sai sõbrannadega mööda kaunist kodumaad hääletatud, ohjeldamatult pidutsetud ja joodud ning magatud seal, kus jumal juhatas või kuhu suvaline auto meid viis. Siis oli suva, et neljakesi telgis magades hommikul midagi hingata polnud, ust avades paiskus sisse sääseparv ning külje all loksus öösel alla sadanud vihmast tekkinud loik. Madratsi, teki ja padja olemasolu polnud siis oluline, purjus peaga ei saanud nagunii aru, kus või kelle otsas sa magama jäid.
Kuid need ajad on minu jaoks lõplikult möödas. Ei tea, kas on asi selles, et olen hakanud vanaks jääma, kuid telk ööbimiskohana ei tule enam kõne allagi. Kui ma lähen kuhugi kodust välja ööseks, tahan ma, et mul oleks olemas padi, tekk ja pesemisvõimalus ja mis peamine — sääse- ja mürakindel ruum. Pärast pidu või pikka päeva tahan ma end korralikult puhtaks pesta ja põhjalikult välja magada, mitte ööd poolunes sääskedega võideldes mööda saata, ärgata kell neli kuskil metsas hüsteeriliselt röökivate lindude peale ning pissida põõsasse. Ma ei taha kuulda, kuidas mingid elukad öösel mu voodi ümber luusivad ja kuulda kaugustest hundi ulgumist või veel mingeid veidramaid hääli.
Pealegi — süüa hommikul öö läbi kotis seisnud jogurtit ja soojendada lõkkel kõvaks läinud leiba? Öäk! Ma tahan korralikku toitu, hommikuks putru ja õhtuks salatit, mis valmistatud tervisekaitse hügieeninõuetele vastavates tingimustes, mitte räpaste kätega keset metsi ja soid, sipelgad ja kärbsed üle toidu sibamas…
Mu armas abikaasa muidugi ei jaga mu mõtteid. Tema meelest on see kõik hirmus romantiline. Kuidas see saab romantiline olla?
Romantiline on öö luksuslikuks hotellis, mullivanni ja saunaga toas siidilinade vahel, kui korralik hommikusöök koos kohvi ja värske mahlaga tuuakse tuppa ja kord päevas vahetatakse voodipesu. See on romantiline.
Peab vist meest vahetama?
