Indrek Tarand kirjutab jaanipäevast, maagiast ja paroodiast
Tundub, et eestlasele on jaanipäev palju tähtsam asi kui jõulud. Ja palju tähtsam kui jaanipäev on rootslastele, soomlastele ja lätlastele jõulud. Venelastest rääkimata. Miks see nii on, on raske öelda.
Ühe variandina (mida Indrek Hargla asjalikult lahkas EPLis) võiks pakkuda selles sisalduva võidupüha tähistamise. Ei ole teist riiki Euroopas, mis saaks uhkeldada võiduka sõjaga kahel rindel ning sedavõrd vägevate vastaste nagu Saksa ja Vene alistamisega. No ei ole!
Kuid kas saame olla veendunud, et täna mäletame ennekõike Landeswehri lahingut ja Vabadussõda? Pigem siiski mitte, eks. Sest tegelikult hiilime kõik Andrus Kivirähki eeskujul hoopis sääskede juurest teleri ette, vaatama “sõja aseainet” jalgpalli.
Maagiline paroodia
Põllumajandusliku ühiskonna ja külaelu traditsioonide jätkuv kordamine on ka tegelikult maha käimas. Sest seda ühiskonda enam lihtsalt ei eksisteeri. Mitte, et Mart Laar oleks põllumajanduse ja sellele tugineva elu hävitanud, nagu paljudele meist meeldib lausuda. Ei, sõbrad, see on linnastumise ja üleilmastumise loomulik tagajärg... Nõnda pöördubki jaaniõhtu pigem paroodiaks, kus küll tullakse kokku, süüakse ja juuakse, kuulatakse ja vaadatakse pakutavat meelelahutust, aga asja maagiline ja rituaalne sisu on ammu lahkunud. Kuskil ei ole müügil kaseoksi, et linnainimene neid tuppa tooks nagu muistne talumees...
Ristija Johannese nimi ei ütle meist enamuse jaoks eriti midagi. Ammugi ei tea me, miks Salomee tahtis endale selle mehe maharaiutud pead. Ometigi on just Ristija Johannes (Jean Baptiste) andnud päevale nime kirikukalendri kaudu. Ja tänu temale on meie keelepruugis väljend “hüüdja hääl kõrbes”.
Mis on hüüdja hääl kõrbes? Miskit, mida keegi ei kuule, ei saagi kuulda, sest ümberringi on vaid liiv ja tühjus. Prohvet Jesaja jaoks oli see fraas aga pigem kindlasti juhtuva ettekuulutuse kinnitus. Ehk siis vastupidi meie arusaamale, midagi väga võimsat, mitte abitut või asjatu vaevana näivat.
Kumba moodi peaksime aga mõistma Euroopa rahakõrbest, kus kõik euronired ja -ojad on kokku kuivanud, kostuvat Saksamaa häält? Et ei tohi rohkem laenata ja raha saab paisu (Euroopa Stabiilsuse Mehhanism) tagant välja vaid siis, kui tarvilikud kulukärped tehtud ja eelarved tasakaalus.
Rahakõrbes huikamine
Muidugi, Saksamaa tegelikult ei ole üksinda. Sama hüüet huikavad kõrbes Austria, Holland ja Soome. Muidugi ka Eesti. Teised Euroopa Liidu riigid on kokkuhoiu-prohvetluse vastu. Mis hakkab juhtuma, kui Saksamaa hoiatused jäävad “hüüdjaks hääleks kõrbes”? Kui kõrgele kerkivad Itaalia riigivõlakirjade intressid? Mis hetkel Kreeka väljutatakse eurotsoonist? Kas Jürgen Ligi saab Jean-Claude Junckeri asemel eurogrupi presidendiks? Kas iirlaste laenutingimusi leevendatakse? Kas tulevad ühised euro-võlakirjad?
Berliin on seadnud teised riigid, eriti Prantsusmaa, päris osavasse kahvlisse. Tahate “kasvupakti” ja meie raha? Hea küll, kuid eelduseks peab olema senisest suurem föderaliseerumine. Mitte üksnes ühine eelarvepoliitika kontroll, vaid ka ühine maksupoliitika. Kuni ühiste relvajõududeni välja, mida tegelikult juba 20 aastat lubatud on. Saksamaa mängib kindla peale, sest kõik teavad, et ilma rahvaste heakskiiduta ei saa nii kaugeleulatuvaid poliitilisi otsuseid teha, küllap siis teised tagasi kohkuvad...
Teistpidi aga – Saksamaa hüüd kõrbes kuulutab seda, millesse meiegi valdavalt usume - et kasinusmeetmed on eelduseks uue ja senitundmatu rikkuse tekkimiseks. Kuidas aga leppida sellega, et paljude jaoks saab heaolu-riigi ajastu läbi? Nagu ka sellega, et paljud ei saagi kunagi kõrgemat sorti sotsiaalhoolekande tasemele? Kas see oleks Vahemere maades poliitiliselt võimalik? Kas liiga suur kultuurimuutus on lühikese aja jooksul saavutatav? Kas Euroopa on valmis Saksamaa domineerimiseks? Mida võtavad ette Suurbritannia, Venemaa ja Türgi?
Niisuguste küsimustega maadleme jaanipäeval 2012. Lootusrikkalt nagu põhjamaalastele valgete ööde aegu sobilik. Uskudes, et ka kümne sajandi pärast teevad mingid inimesed ikka jaanitule üles. Aga mis keeles nad räägivad või millist vääringut rahana kasutavad? Kui vastaks, et eesti keelt ja eurot – kas oleks siis “hüüdja hääl kõrbes”?
Hääd jaani!
