Vaheri sõnul on piinlik, kui pealtkuulamishirmu levitavad need, kes teavad või peaksid teadma, kuis asjad tegelikult on
"Piinlik on, kui seda räägivad need, kes teavad või peaksid teadma kuis asjad tegelikult on. Ratsionaalsel jutul on raske sellest mürast läbi murda," kirjutas Vaher oma blogis.
Varjatud rasket kuritegevust, nagu narkokuritegevus, Eesti-vastane luuretegevus, raske korruptsioon, terrorism, inimkaubandus ja muu on võimalik Vaheri sõnul tõkestada vaid kasutades jälitustegevust. "Seda teevad oma kodanike ja põhiseaduse kaitseks kõik arenenud õigusriigid. Erinevalt ebademokraatlikest riikidest on see tegevus seadusega piiratud ja rangelt kontrollitud. Ilma jälitustegevuseta pole mõtet rääkida näiteks Venemaa mõjutustegevuse või raske kuritegevuse vähendamisest, nagu narkokaubitsemine, korruptsioon või inimkaubandus," kirjutas Vaher.
Tõendeid on nendes kuritegudes võimalik koguda eranditult reaalajas ja väga tihti kasutades jälitustoiminguid – sest tegemist on varjatud ja organiseeritud tegevusega, millest reeglina otsest ohvrit ega tunnistajat maha ei jää.
Eestis tehakse aastas pealtkuulamisi tema sõnul vaid ühel protsendil ehk umbes neljasajas kriminaalasjas. Selleks on politseil vaja rangelt kohtu luba. Enamus nendest ehk üle 60 protsendi juhtudest on seotud narkokaubitsemisega. Ligi kümme protsenti on varavastased, kümme protsenti isikuvastased kuriteod ja veel kümme protsenti ametialased ehk korruptsioonikuriteod. "Täiesti jabur on jutt mingist massilisest pealtkuulamisest või põhjendamatust nuhkimisest," märkis Vaher.
"Väide, et meie julgeolekuasutused viivad läbi veel mingit jälitust peale kriminaalmenetluses lubatu ja julgeolekuasutuste teabehanke ning sellest ei saa keegi kunagi teada, on sügavalt arusaamatu. Kõik sõnumisaladuse piiramised (sh pealtkuulamised) peavad saama Eestis kohtu loa, ka see tegevus, mida teeb KAPO julgeasutuste seaduse alusel," lisas Vaher.
Julgeolekuasutuste tegevus on omakorda allutatud nii kohtulikule järelvalvele, justiitsministeeriumi valitsemisalas asuva prokuratuuri järelvalvele, teenistuslikule kui ka poliitilisele järelevalvele riigikogus.
"Olen veendunud, et Eesti on kasvanud õigusriigiks ja muutub üha tugevamaks ning läbipaistvamaks. Oma riigijuhtimises osalemise kümne aasta jooksul ei ole mina kohanud „telefoniõiguse“ kasutamist kriminaalmenetluste mõjutamisel – st asjade algatamisel, muutmisel ega lõpetamisel – pole seda ise iialgi kasutanud ega tea mõnda muud kõrget ametikandjat, kes oleks. Küll on kõlanud jutud, et telefoniõigus kui okupatsiooniajast edasi kandunud jõhker vahend võis viimati Eestis toimida eelmise sajandi lõpul, mil riigi läbipaistvus ja õiguskaitse olid veel kehvakesed. Aga see on küsimus neile, kes toona ilma tegid," torkas Vaher.
