Toomas Alatalu: Emotsioonid Egiptuses on lahtunud. Esialgu...
Nagu teada, kattus Kairo kuulus Tahriri väljak veel pühapäeva õhtul moslemivendade üleskutsel rahvamassiga, sest kardeti, et keskvalimiskomisjon võib presidendivalimiste võitjaks kuulutada armee kandidaadi lennuväemarssal Ahmed Shafiqi.
Kahtlused süvenesid, kui valimistulemuste avaldamine lükkus kolmapäevast neljapäeva ja sealt samm-sammult pühapäeva. Masside vaoshoitus oli seejuures suisa hämmastav, sest kumbki kandidaat kuulutas korduvalt just oma võidust ja poolametlike uudiste põhjal avastati rikkumisi seal, kus elasid kristlased või sadamalinnas Aleksandrias, kus nagu pidanuks võitma Shafiq.
Närvikõdi jätkus ka pühapäevasel pressikonverentsil, sest valimiskomisjoni esimees rääkis poolteist tundi vahepeal tehtud valimistulemuste ülelugemisest kümnetes ringkondades, enne kui ütles lõpparvud ja tulemuse - Moslemivennaskonna juht Mohamed Morsi võitis 52 protsendilise osaluse juures (parlamendivalimistel oli väljas 59%) 13,2 miljonit ja Shafiq 12,3 miljonit häält. Seega saab Moslemivennaskonna juhist Egiptuse uus president.
Mass väsis
Tahriri väljakut haaras elevus, ent pikalt oodanud massi väsimus oli ilmne. Nagu ka tunnetus, et võit on parajalt poolik. Nimelt veel 17. juuni õhtul ehk siis kohe pärast valimisjaoskondade sulgemist teatas Relvajõudude Kõrgeim Nõukogu, et täidab seadusandlikke funktsioone kuniks parlament asub tööle.
Konks on selles, et kuigi parlamendi alam- ja ülemkoda valiti viies etapis nelja kuu jooksul (novembrist veebruarini) ja ta isegi alustas tööd, tühistas (Mubaraki ajal komplekteeritud) konstitutsioonikohus 14. juunil umbes kolmandiku saadikute volitused. See muutis võimuorgani, mille valimised olid selgelt võitnud moslemivennad ja teine islamistide seltskond – salafistid – teovõimetuks. Seega on hetkel Moslemivennaskonnal kasutada vaid presidendiamet ja tal tuleb võimu jagada Relvajõudude Kõrgeima Nõukoguga.
Kui minevikku meenutada, siis olid Egiptuse nn vabad ohvitserid need, kes 1952. aastal kukutasid Briti-meelse kuninga Farouki. Seejärel tegid nad tema pooleaastasest pojast Fuadist nominaalse monarhi, tegelikult aga valitsesid ise ja kuulutasid aasta hiljem Egiptuse vabariigiks.
Esimeseks presidendiks 1953-54 sai kõrgeima aukraadiga ohvitser - kindral Naguib. Kui revolutsiooni esimeseks kõneisikuks oli kolonel ja hilisem president Anwar Sadat, siis kindral Naguibi asetäitjaks nimetati Gamal Abdel Nasser, keda islami traditsioonilisi väärtusi kiivalt kaitsvad moslemivennad üritasid tappa oktoobris 1954.
President vs Moslemivennaskond
Moslemivennaskond tekkis juba 1928. aastal ja selle liikmed olid esimesed, kes alustasid võitlust Briti ülemvõimu vastu, lisaks polnud nad rahul ohvitseride juurutatud ilmalike seadustega. Nasser reageeris sellele Moslemivennaskonna tegevuse keelustamisega ning võttis endale ka presidendi ametikoha, kus ta püsis 1954. aastast kuni aastani 1970.
Tegelikult polnud Nasseri-järgses Egiptuses sõjaväe ja Moslemivennaskonna vahekord sugugi dramaatiline, sest Sadat (president alates 1970. aastast kuni atendaadini 1981) lubas moslemivendadel poollegaalselt tegutseda ja Mubaraki (president 1981-2011) päevil olid nad koguni esindatud parlamendis.
Uue parteide seaduse alusel registreerus Moslemivennaskond aprillis 2011 kui Vabaduse ja Õigluse partei, mis osales ja võitis nii parlamendi- kui ka presidendivalimised. Nime Moslemivennaskond kasutatakse jätkuvalt edasi, mis on küll konkreetsem kui islamistid, ent nõuab igal juhul hoolikat vahetegemist.
Mis puutub Egiptuse hetkel tähtsaimat institutsiooni ehk Relvajõudude Kõrgeimat Nõukogu (20 kindralit ja admirali 77-aastase armee ülemjuhataja Mohamed Hussein Tantawi juhtimisel), siis oli selle moodustajaks veebruaris 2011 Mubarak ise.
Süürias toimuv rahustab
Päev hiljem, vaatamata telefonikõnedele USAst, Venemaalt ja Euroopast oli RKN see, kes tagandas Mubaraki ja kiiruga nimetatud asepresidendi Solimani ametitest, kuid jättis veel üheks kuuks peaministriks samuti Mubaraki nimetatud Shafiqi. Järgnes kibekiire põhiseaduse parandamine, selle rahvahääletus ja uue valitsuse ametisse nimetamine (märts 2011), mis koos Mubaraki tagandamisele eelnenud 18 verise protestipäevaga (800 tapetut) kokku moodustavadki kuulsa Egiptuse 2011. aasta revolutsiooni.
Tänase seisuga tuleb seda pidada pigem riigipöördeks. Teisisõnu vahetusid osaliselt võimupüramiidi tipus olnud isikud ja kui ka tehti poliitilisi reforme, siis on need hetkel omamoodi õhus - uus parlament on töövõimetu. Küll aga toimetab eelmise režiimi aegne konstitutsioonikohus, kes koos RKNi ja uue presidendiga ilmselt otsustavad lähitulevikus kaks asja – kas RKNi poolt dikteeritud põhiseaduse assamblee uus koosseis hakkab tööle ja mis saab parlamendist. Juuni lõpul – aega pole enam palju - on RKN lubanud võimu üle anda ametisseastuvale presidendile.
Kui heietada võimaluse üle, et armee siiski vastvalitud president Morsit võimule ei lase, tasub meenutada sündmusi Alžeerias 1991-1992. aastal, kui armee tühistas moslemivendade valimisvõidu ja pidi siis 11 aastat sõdima sissidega. Loomulikult oli see teine aeg ja teine riik, ent praegu peaks igat sorti tulipäid maha rahustama seegi, mis toimub väga lähedal – Süürias.
