Mulle meeldib Soome ja kindlasti ka soomlased. Nende suhtumine iseendasse, oma maasse ja riiki on lihtsalt tore. Põhjas - Lapi joig, 40 kraadi pakast, palktare, peaaegu olematu, aga seda visam puude ja põõsaste kasv. See on soodne keskkond elu- ja ilmaasjade üle järelemõtlemiseks. Tornio polaaröine lumelinn sinises kuuvalguses ja sealt veel pisut põhjapoole, Norra rannikule, kus talvituvad vaalad... Õhust – sealt, kust kõik ideed pärit on - tunned, et siinsamas lähedal on mees ja püstkoda. Ja üksindus.
See on hingega Soome ja mulle tundub, et see ongi see päris Soome. Lõunasse tulles jääb teda vähemaks, asemele tulevad linnad ja koos nendega tööstus ja teenindus, vähem on loodust ja rohkem tehiskeskkonda. Muidugi, võrreldes Kesk-Euroopaga, on loodust Soomes ka päris lõunas ikka tublisti rohkem. Ja soomlased on juba väga pikka aega ikka lõunasse tulnud, linnadesse. Aga loodus on tähtis. Ta annab aluse kultuurile, inimese olemisele.
Kui 1980ndate teisel poolel tekkis võimalus Nõukogude Liidust legaalselt välja pääseda, siis läksin. Kiiresti tekkis Soomes häid tuttavaid ja hilisemaid sõpru ning nende hulka sattus ka erinevate organisatsioonide tippjuhte. Nendega suhtlemine andis aimu soomlaste mõtteviisist ja organisatsioonikäitumisest ning suhtumisest juhtimisse.
Millest kõik alguse sai
Kõigest sellest ja ka üle lahe hariduse omandamisest, tekkis mul tänaseni kestev veendumus, et kui me räägime juhtimisest ja eriti teenindusettevõtete juhtimisest, siis ei tohiks ükski selle ala tegija unustada Soomest ja soomlastelt õppimist. Hiljem võib ja tulebki õppida ka mujalt, võimalusel kogu maailmast, aga juhile võiks Soome olla „elust-õppimise“ esimeseks klassiks.
Kui põhjast ehk päris Soomest tulla, on esimene suurem linn Tampere. Jah, põhjapool on Oulu ja Jyväskylä ja Vaasa ja mis kõik veel, aga esimene päris linn on Tampere. (Sama moodi, nagu Eestis on pärislinn Tallinn, teiste linnade linnalisusega on ikka keerukam, olgem ausad.)
Igatahes on Tampere külje all Nokia. Eesti keelde ümberpandult kõlaks see Nõed – nõgi mitmuses. Teine versioon tähendusest on arhailisemast soome keelest pärit ja jõuab mõttelise tähenduseni “nõginugis” või “soobel”. Nokia on Tampere eeslinn, ehk siis midagi Nõmme või Saue või Sakuga võrreldavat, kui silmas pidada Tallinna.
Ja sealt algaski Mobira (telefonitootja, millest Nokia alguse sai) edulugu. Esimesed NMT-450 ja NMT-900 telefonid tuli paigutada pagasiruumi või auto istme alla. Nende klaviatuur oli raskem kui viis tänast nutitelefoni.
Tugevus muutus puuduseks
NMT tähendab Põhja Mobiiltelefoni ja Mobira (Nokia) selle tehnoloogia tootjat. NMT võrk hakkas tööle 1. oktoobril 1981, kui suure Soome kriisini jäi veel aastakest kümme. Hiljem, juba suure tööstuskontserni Nokia varemetel, restruktureeris hilisem tippjuht Jorma Ollila ettevõtte mobiiltelefonide tootjaks. Nii et Nokia häll kiikus Soome (rõhutame!) tehnoloogia (rõhutame!) ettevõttes. Emaks Soome ja isaks tehnoloogia.
Ollila ehitas süsteemselt üles täpse ja jäiga struktuuriga ettevõtte. Aga ta tegi, nagu soomlased ikka on teinud – väga korralikult, väga süsteemselt ja raskepäraselt. See tugevus sai aga ühel hetkel kiviks Nokia kaelas. Jah, Nokia kasvas mühinal, me kõik kasutasime teda, mõni friik ka Ericssoni. Aga mulle tundub, et ühel hetkel, millalgi Ollila tegevjuhiks olemise lõpus ja Kallasvuo aja alguses, magas Nokia midagi maha.
Connecting people oli küll tore reklaam, aga paljastas ka häda. Nokia ütles ja mõtles, et ta ühendab inimesi. Aga selgus, et inimesed tahavad valida. Nad ei tahtnud, et keegi neid ühendaks. Nad tahtsid muusikat kuulata, pildistada, filme vaadata ja jumal teab mida veel. Nad tahtsid selle kõige vahel valida, olla ise Jumal.
Ja üks õuna-poiss Steve pakkus neile seda. Seda iseolemist. Lisaks tegi ta tehnoloogiat inimesele - ta ei väsinud nõudmast ekraani serva lihvimist mikromillimeetri võrra õhemaks, kui talle tundus, et nii sobib telefon inimesele paremini pihku ja inimesel on parem tunne.
Miks läksid asjad valesti?
Teenus on emotsioon ja tunne, mitte pelgalt tehnoloogia. Tehnoloogiliselt on Nokia Lumia ju tippriist edasi, aga tunnet - seda mis oli kümmekond aastat tagasi - enam pole. Meil kõigil Nokia vastu.
Miks siis ikkagi midagi olulist maha magati? Arvan, et jäiga süsteemsuse pärast. See, mis oli edu toonud, see osutus ka nõrkuseks. See sobis hästi tehnoloogia arendamiseks, aga mitte nii väga tarkvara tarbeks. Algas sisemine konkurents. Kõik osakonnad tahtsid olla ise. Üksi püstkoja ja koeraga. Aga struktuur ei lasknud.
Teisisõnu jäädi kinni põhjala mentaliteeti. Ettevõte kasvas, omanike-aktsionäride mõttes oldi ammuilma ülemaailmne, aga vaimult ja kultuurilt mitte. Paraku ei kandnud see üksiolek seal püstkoja juures globaalset ettevõtet välja.
50ndate aastate lõpus ja vist ka 60ndate alguses käisid Kurikka Kirikukoolis kaks ühevanust poissi Jorma ja Juha. Ollila ja Mieto. Viimasest sai suurim põhja spordialade (ehk siis suusatamise) kaotaja – Lake Placidis 1980. aastal Thomas Wassbergile 15 kilomeetrisel distantsil 0,01 sekundiga. Pärast seda kaotust muutis FIS reegleid - väiksemat kui 0,1 sekundilist kaotust ei loetud enam kaotuseks. Ometi jäi Suurel Habemikul tiitlivõistluste kuld saamata.
Hõbedaid sai Mieto küllaga, aga selles võistluses, kus Nokia võistleb, ei ole teine koht auhinnaline, nagu sõjaski. Seda, kui suur kaotaja on Nokia ja tagantjärele Ollila, me veel ei tea. Aga vaevalt, et keegi reegleid muudab. Ehk suudavad nad viimasel hetkel kaotuse võiduks keerata? Ma isegi usun, et see on võimalik. Aga aeg tiksub halastamatult.
Ja mida võiksime me sellest kõigest õppida? Me ei saa vabaneda oma kultuurilistest juurtest. Me ei pea olema millimallikad (paindlikkuse sültjas vorm), aga meil on kasulik olla paindlik. Selleks, et ehitada midagi tõeliselt suurt, peab olema võimas alus – vundament ja maja ei eksisteeri teineteisest lahus. Inimene ja tunne on kõige tähtsamad asjad.
