Tiina Intelmann: Genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude eest karistamine sõltub riikide koostööst
Tähelepanelik vaatleja võis märgata, et 2. juulil edastas rahvusvaheline meedia teate nelja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu töötaja vabastamisest Liibüa mägises lääneosas asuvas Zintani linnas. Zintan sai laiemalt tuntuks, kui sealsed mässulised astusid otsustavalt vastu Muammar Gaddafi vägedele. Teistkordselt said Zintani mässulised kuulsaks siis, kui nad arreteerisid Saif Gaddafi, endise riigijuhi Muammar Gaddafi poja.
Poliitikahuviline mäletab ehk ka seda, et keset Liibüa sõda 2011. aastal, kui teated verevalamisest ja tapatöödest olid jõudnud maailma igasse nurka, otsustas ÜRO Julgeolekunõukogu suunata Liibüa küsimuse uurimise Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse. Kohtu pädevuses on genotsiid, sõjakuriteod ja inimsusevastased kuriteod ning kohus alustab menetlust, kui riik ise ei suuda või ei taha uurimisega tegelda.
Nii sai Rahvusvaheline Kriminaalkohus oma kümneaastase ajaloo teise „tööülesande“ ÜRO Julgeolekunõukogult. Esimene anti 2005. aastal ja sisaldas volitust uurida tapatöid Darfuris.
Võib küsida kas 10 aastat on ühe rahvusvahelise institutsiooni jaoks pikk või lühike aeg. Kriminaalkohus on selle ajaga suutnud end tõestada eduka ja elujõulise institutsioonina, hetkel on käsil viisteist kohtuasja, mis puudutavad kolme riigijuhti, mitut presidendikandidaati ja teisi kõrge poliitilise profiiliga isikuid. Eelmise aasta lõpust viibib üks endine riigijuht kohtu kinnipidamisasutuses Haagis.
Kohtu kümnes aastapäev on ka sobiv aega selleks, et arutleda, kuidas ja millisel määral toetavad kohut riigid, kes selle kohtu lõid ning kas riigid täidavad ka endale võetud kohustusi.
Liikmesriikide üldkogu presidendina pean kahetsusega märkima, et olukord pole sugugi roosiline. 1998. aastal, kui kohtu alusdokument, Rooma statuut, heaks kiideti ei saanud kellelegi olla saladuseks, et rahvusvaheline kriminaalõigus ja rahvusvaheline kohtumõistmine (näiteks Ruandas ja endises Jugoslaavias toimunud kuritegude uurimiseks loodud eritribunalid) tekitavad tihti määratuid poliitilisi pingeid ja raskusi ning saavad olla edukad vaid riikide poliitilisel toel. Kuid need tribunalid olid ju asutatud ainult ühe kindla olukorra uurimiseks. Mis siis veel rääkida alalisest rahvusvahelisest kriminaalkohtust, mille jurisdiktsioon ulatub faktiliselt üle kogu maailma!
Rooma statuudi autorid nägid ette, et lepinguga liituvad riigid võtavad endale kohustuse mitte jätta karistuseta kõige rängemate kuritegude, nagu näiteks genotsiidi süüdlasi, tugevdavad sel eesmärgil oma kohtusüsteeme ja seadusandlust ning kui riigisisene kohtupidamine mingil põhjuselt võimalik ei ole, siis tehakse vabatahtlikult koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, et süüdlased karistuse saaksid.
Nagu võis ette ennustada, on riikide esinumbrite kohtu ette toomine ning nende varade külmutamine tekitamas hulgaliselt nii juriidilisi kui ka poliitilisi probleeme. Samas on kohus täiel määral sõltuv riikide vabatahtlikust koostööst. Kõik 121 lepinguga liitunud riiki kannavad ühiselt vastutust kohtu käekäigu eest. Meie kohus on muuhulgas tõrjuda ka poliitilise alatooniga süüdistusi ning samuti küsimusi, mida peaks hoopis esitama ÜRO Julgeolekunõukogu liikmetele, on ju mitteliikmesriikides toimuvate sündmuste kohtu ette toomine Julgeolekunõukogu ainupädevuses.
Saif Gaddafi advokaadi ja teda saatvate isikute pea kuu aega kestnud vangistus mässulises Zintanis on raskemaid katsumusi, millega kohtu töötajatel on tulnud rinda pista, kuid tulevikul võib varuks olla veel tumedamaid stsenaariume. Riikide koostöö kohtuga on seetõttu ülimalt oluline, samuti on tähtis rahvusvahelise üldsuse jätkuv kõrgetasemeline poliitiline ja diplomaatiline toetus.
(Autor on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide assamblee president.)
Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 10. aastapäeva puhul on The Guardian ja LeMonde avaldanud osalisriikide assamblee presidendi suursaadik Tiina Intelmanni artiklid kohtu tegevusest. Genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid ning sõjakuritegusid menetlev rahvusvaheline kriminaalkohus alustas tegevust 1. juulil 2002. aastal, kui jõustus 1998. aastal vastu võetud Rooma statuut.
