Edgar Savisaar: Forbes ja Krugman on muutunud Eesti sisepoliitilisteks mänguasjadeks
Juuni lõpus Eestit külastanud majandusajakirja Forbes omanik ja peatoimetaja Steve Forbes kiitis siin viibides meie riigi majanduslikke edusamme ja soovitas Eestit maailmale eeskujuks seada.
Forbesi sõnumit on ajakirjanduses palju rõhutatud ning kasutatud sisepoliitiliselt tänase Eesti majandusliku madalseisu õigustamiseks, kui lausa mitte ülistamiseks.
Steve Forbesi juhtum on väga heaks näiteks sellest, kuidas Eestis sisulisest teemast mööda räägitakse, infot kallutatult esitades omi eesmärke taotletakse ja kõige selle tulemusena avalikkuse silmis oluline väärkujutlus luuakse.
Steve Forbes oli viisakas, mitte ei analüüsinud majandust
Esiteks tuleb aru saada sellest, et Steve Forbes ei tulnud Eestisse mitte meie majandust analüüsima ega lõplikku tõde kuulutama. Ta tuli siia oma majandusajakirja eestikeelset väljaannet avama ehk teisisõnu äri ajama. Viisaka inimesena, diplomaadina ja kogenud ärimehena soovib ta loomulikult Eesti kohta oma ajakirja avamisüritusel midagi head öelda, mitte tärkavat ärisuhet kohe kriitika ja vihkamisega tappa. Eks nii ta kiitiski Eestit, täpselt kuidas oskas või sobilikuks pidas, lihtsalt sõbralikkuse ja hea tahte märgiks. Nii, nagu asjad sellistel puhkudel ikka käivad.
Kui Steve Forbes oleks lisaks muudele tegevustele ka majandusanalüütik ja tegeleks Eesti majanduse sügavuti lahtimõtestamisega, siis oleksime tema hinnangutest Eesti kohta ka varem ja süsteemse regulaarsusega kuulnud. Kuid kahjuks midagi taolist me näinud ei ole – seekordsed hinnangud tulid lihtsalt komplimentide vormis avamispeol. Ehk olukorras, kus ainult komplimendid tulla saavadki.
Arvestades sellega, et Eesti ei ole mingilgi viisil teel parempoolse valitsuse poolt lubatud viie Euroopa kõige rikkama riigi hulka, istub Reformierakonna ja IRLi valitsus täna tõelises tunnustusdefitsiidis. Ja kui selles olukorras keegi mõjuvõimsam isik või tunnustatum arvaja mingigi komplimendi poetab, siis nähakse selles tõelist päästvat valgussähvatust, mida koheselt ka kõikvõimalikul moel ekspluateeritakse. Nii ka Steve Forbese viisakate kommentaaridega.
Kui nüüd Forbese juttu analüüsida, siis väidab ta muuhulgas näiteks seda, et kõik Paul Krugmanid siin maailmas eksivad ja et Krugman eksib kõiges. Kõik, kes sellesse väitesse pisutki süveneda soovivad mõistavad, et päris sõna-sõnalt sellisena oma väidet suurärimees ei mõelnud ega ka seda sõnumit edastada ei soovinud. Tegemist oli ilmselgelt heatahtliku ja pisut näitlikustatud julgustusega Eesti edasisteks sammudeks, ei muud. Kui parempoolsed poliitikud kasutavad selliseid väiteid üks-üheselt oma poliitika õigustamiseks, siis tundub see pehmelt öeldes pisut intellektuaalselt piiratuna.
Krugmani argumentidega sisuliselt ei vaielda
Ega Steve Forbes ei vaidlusta ühtegi Krugmani toodud numbrit või graafikut. Ta lihtsalt käsitleb Paul Krugmani negativismi võrdkujuna ja esitleb selle vastandumise taustal ennast Eesti sõbrana, kelle ajakirja tuleb hästi vastu võtta ja kelle äril peaks Eestis olema roheline tuli.
Eestis tundub sarnaselt Forbese kommentaarile üldse olevat kombeks kriitikale vastata solvangute, demagoogia ja lihtsalt asjasse mittepuutuva jutuga. Peale seda, kui Paul Krugman Eesti edu täiesti argumenteeritult tõsise küsimärgi alla seadis, on tema pihta antud tuld vasakult ja paremalt. Samas ei ole välja ilmunud ühtegi tõsiseltvõetavat analüüsi või argumentatsiooni, mis Krugmani väited tehniliselt ja majandusteoreetiliselt ümber lükata suudaks. Aga eks elus on ikka nii, et kui sisuliselt ja argumenteeritult vastata ei suuda, siis kompenseerid oma vastuse tühjuse suure kisa, solvangute, demagoogia ja muu taolisega.
Oluline on tähelepanu juhtida ka Steve Forbesi väitele, et kogu maailm, eesotsas USA ja Jaapaniga peaksid Eesti majanduslikust toimekusest õppust võtma. Kui see nüüd täpselt nii oleks, siis tekib küsimus, et miks maailma riigid Eestist juba õppust ei võta? Kas Eestit ei ole veel avastatud? Või ei ole USAs, Jaapanis ega mujal tõesti tarku inimesi, kes Eesti edasiviivaid majanduslahendusi oma riikides juurutada suudaksid? Ja kui Eestis on nii hea elu ning USAs ja Jaapanis juba nii halb elu, miks me ei näe nende riikide immigrantide tulva oma piiridel?
Majandus omapäi kriisist välja ei tule ka Forbesi arvates
Steve Forbes on tuntud inimene ja respekteeritud arvaja. Teda tsiteeritakse palju ja ta võtab sõna väga erinevatel teemadel. Näiteks Kreeka võlakriisi küsimustes on ta arvanud, et lisaks ülekulutamisele on Kreeka tänase olukorra suureks põhjuseks asjaolu, et valitsus ei ole käiku lasknud majanduse stimuleerimise meetmeid.
Kui Forbeselt oleks promoürituse väliselt tõsises arutelukontekstis küsitud, et kas meie parempoolse valitsuse tegevus igasuguste stimuleerimispakettide ärajätmisel ja Eesti majanduse kriisis omapäi kulgeda laskmisel on olnud Eestile positiivne ning maailma riikidele järgimistvääriv, siis vaevalt ta seda tema Kreeka kommentaari arvesse võttes heaks oleks kiitnud.
Samuti ei ole kindel, kas Steve Forbes oleks heaks kiitnud ka selle, et Eestil on küll madal avaliku sektori võlg, kui erasektor on ennast kaelani lõhki laenanud – ehk teisisõnu tärkava riigi majanduse käimavedamiseks laenuna võetud raha on kenasti paigutatud erasektori laenude reale. Ning kuna laenajaks ei ole riik ja raha ei paigutatud seeläbi süsteemselt arengusse, vaid kaootiliselt eelkõige tarbimisse, siis vaevalt on selline mudel maailma riikidele käesolevast kriisist väljumise päästerõngaks ka Forbese arvates.
Kõigi nende Krugman-Forbes teemal üles köetud arutelude taustal tuleb silmas pidada, et Ansipi poliitikale alternatiivi pakkujad ei olegi soovitanud Eesti riik arulagedalt lõhki laenata ja raha maha laristada. Parempoolsete poliitikutega võrreldes vasakule või tsentrisse jäävad majanduslahenduste pakkujad räägivad Eestis sellest, et tuleks arukalt kasutada Eesti riigi käeulatuses täna veel olevaid võimalusi ja meie riigile majanduskasvu hoog sisse puhuda.
Laen võimaldab investeerida ja ei ole saatanast
Jah, see võib eeldada teatud mõistlike laenude võtmist, kuid kindlasti tähendaks nende laenude tootlikku ja arukat paigutust. Kuid täpselt sellisel viisil majandus ju töötabki – võtad laenu, investeerid, saad tulemi, arened, maksad laenu tagasi ja oled ka ise uuel tasandil. Sellest valemist saab aru igaüks, kes vähegi tahab aru saada. Vaevalt, et Steve Forbesgi väidaks, et laenukapital on oma olemuselt saatanast ja enda surnuks näljutamine on parim valem tugevuse ja edukuse saavutamisel.
Kuna Eesti poliitika on jõudnud sinnamaale, et Toompeal valitseb stagnatsioon ja üksnes Euroopa Liidu kummitempli rollis olemine, siis on valitsevatele parempoolsetele poliitikutele ju oluline, et Krugmani ja Forbese vastandamise abil on avalikus meediaruumis võimalik imeda välja demagoogilist kiitust enda eksistentsile, püüda näidata rahvale tegusat valitsust ja valmistada ette valijate hääli järgmisteks valimisteks. Kuid nagu eelpoolöeldust piisavalt selge peaks olema, ei soovi Eestis käivitunud diskussioon meie majanduspoliitikat sisuliselt analüüsida ja veel vähem vajalikke muudatusi esile kutsuda.
Seega on Forbes ja Krugman muutunud Eestis sisepoliitilisteks mänguasjadeks, keda püütakse ekspluateerida, kuid kelle sisulist intellektuaalset panust Eesti muutmisel vajalikus suunas ja meie riigi edasiaitamiseks ei soovita kasutada. Eesti aga vajab Krugmane ja Forbeseid ning ehk ühel päeval jõuab kätte aeg, kus sellisel tasemel inimeste panust Eestis ka sisuliselt hindama ja kasutama õpitakse.
