FOTOD: Türgi suursaadikul Berliinis on kaks kodumaad
Türgi uus suursaadik Berliinis, Hüseyin Avni Karslioğlu tegi äsja, külastades saksa tööstuslinna Mannheimi (Baden-Württembergi liidumaal), üllatava ülestunnistuse. Vastuvõtul raekojas teatas Ankara esindaja, et Saksamaa on, nagu Türgigi, tema kodumaa.
Karslioğlu on küll sündinud 1956 Kesk-Anatoolia Yozgati linnas, kuid üles on ta kasvanud Saksamaa Liitvabariigi edelaosas. Tema isa tuli 1963 migrandina Donaueschingeni ja on Saksamaa kodanik. Seega kuulub diplomaadi isa nende 15 miljoni sisserändaja hulka, kes elavad liitvabariigis.
Saksamaa umbes 82 miljonist elanikust on seitse miljonit välismaalased. Nendest omakorda on 1,6 miljonit türklased. Türgi sisserändajad on seega riigi suurim migrantide grupp.
“Saksamaa ja Türgi vahelised suhted on head ja tihedad,” tõi esile ülemlinnapea doktor Peter Kurz toonitades, et mitte ainult Mannheimis, vaid kogu liitvabariigis on türgi ühiskonnal täita tähtis funktsioon. Nn “ruutude linnas” on iga kolmas elanik välismaalane, Rein-Neckari metropolis elab kokku 177 erinevat rahvust. Iga kolmas linnakodanik pärineb aga Türgist. See teeb kokku rohkem kui 28 000 türklast.
Kurz teatas, et linn toetab Ankara püüdlusi saada Euroopa Liidu liikmeks. Samuti soovib linnavalitsus toetada kommunaalvalimisõiguse andmist Türgi kodanikele. Mannheim teeb lähedast koostööd Istanbuli linnaosa Beyoğluga.
Little Istanbul
Ülemlinnapea Kurz ja suursaadik Karslioğlu külastasid koos linnaosa, mida nimetatakse Little Istanbuliks. Nendega kaasas oli veel Karlsruhes resideeriv Türgi peakonsul Serhat Aksen. Mannheimi südames asuv “Türgi Carré” on populaarne ka teistest rahvustest linnaelanike seas. Linnas, kus Neckari jõgi suubub Reini, pole kunagi olnud tunda rassismi. Olles ise elanud Mannheimis aastatel 1989-1992, on “ruutude metropol” jäänud tänapäevalgi sama avatuks kui see oli 20 aastat tagasi. Seda kinnitasid nüüd mitmed elanikudki, kes Mannheimis aastakümneid elavad. Küsitledes kuumal suvepäeval kohalikke, tuli türgi ärimees sõbralikult juurde, pakkudes meile juua, lahkumiskingitusena pisteti pihku veel kotikene värskeid kirsse. Sama külalislahkus on valitsenud linnas alati ja see on põhjus, miks sakslasedki teevad meelsasti sisseoste just sisserändajate juures. Muutunud on ainult migrantide haridustase. Tulnud tavatöölisena Saksamaale, on panustanud uustulnukad palju oma laste koolitamisele. Seda märkab selgelt linnapildis inimestega vesteldes.
President Abdullah Güli nõunik ja sõber
Oma Türgi kodumaaga jättis Hüseyin Avni Karslioğlu enne Berliini saabumist hüvasti, sõites 1950. aastate Cadillaci kabrioletiga mööda Bosporust, kirjutab Der Tagesspiegel. Kuid diplomaat erineb oma ametivendadest veel pikkade, kuni õlgadeni ulatuvate uhkete hallide juuste ja kõrvarõngaga. Selline välimus on Türgi võimukeskuses absoluutselt ebatavaline, kuid teeb suursaadikust ääretult sümpaatse. Seda muljet lisab veel intelligents, avatus ja sõbralikkus. Karslioğlu ei hoia tavapärast diplomaatilist distantsi. Kindlasti seetõttu võeti teda Mannheimis kaasmaalaste poolt vastu nagu popstaari.
Kolumnist Ertugrul Özkök küsis ajalehes “Hürriyet”, mida küll Saksamaa president Christian Wulff uuest diplomaatilise korpuse esindajast arvas, andes Karslioğlule üle tema volikirja. Samas tunnistas ajakirjanik üles, et temagi kannaks meelsasti kõrvarõngast.
Pealegi on poliitikateadlasel, kes räägib perfektselt nii saksa kui inglise keelt, veel üks tähelepanuväärne hobi - ta pühendab oma vabaaja Osmanite riigis tunnustatud kalligraafia õppimisele. Kalligraafiliste tähtedega kandis diplomaat enda ka sisse Mannheimi kuldsesse raamatusse.
Kuid Gül teab väga hästi, et inimest ei hinnata tema välimuse, vaid teenete järgi. Suursaadik alustas oma diplomaatilist karjääri välismaal, ÜRO juures. Praegust Türgi riigipead on Karslioğlu nõustanud väikeste vaheaegadega kümme aastat. Juba siis kui Gül oli veel peaminister. Oma nõunikufunktsioonis on elanud diplomaat kaasa türgi välispoliitika arengule, püsides ise tagataustal.
Küsimusele, kui suurt tähtsust omab Türgi püüdlustele astuda Euroopa Liidu liikmeks Eesti toetus, vastas Karslioğlu, et Ankarale on iga toetus ülimalt tähtis: “Ei mängi mingisugust rolli, kas meid toetab Baden-Württembergi, Baieri või Hesseni liidumaa, või väikeriigid nagu Eesti. Me rõõmustame iga toetuse ja iga koostöö üle.”
Suursaadik kinnitas küsimuse peale, kas muusikasõbrad peavad tundma muret suurepärase pianisti ja helilooja Fazil Say pärast, et selleks pole mingisugust põhjust.
Mannheim on Baden-Württembergi suuruselt teine linn. Siin elab umbes 315 000 elanikku. Esimest korda on linna mainitud Lorschi koodeksis aastal 766. Linnaõigused sai ta 1607 kui kuurvürst Friedrich IV. asetas nurgakivi Friedrichsburgi kindluse ehitamisele. Tollaegne linnaplaan, ehitada hooned ruutudekujulise tänavõrgustikuna, on säilinud tänaseni. Mannheim on linn, kus kesklinnas on tänavate nimede asemel tähed ja numbrid. Näiteks on raekoja aadressiks E5. Ehk hoone asub ruudus E5. Aastatel 1720-1778 tegutses Mannheim residentslinnana, seda meenutab uhke barokkloss, kus praegu toimib ülikool.
Metropol asub Rein-Neckari piirkonnas, kus elab kokku 2,35 miljonit inimest. Alates 1896. aastast on Mannheim tänu jõesadamale ja rongiliiklusele tähtis tööstus- ja kaubanduslinn. Linnal on pakkuda mitmed kultuuriväärtusi, mis teeb metropolist huvitava turistilegi, olgu see siis jalutuskäik igivanas Luisenparkis, pilk universumile planetaariumis, orelikontsert Jesuiitide kirikus, kus käis juba Wolfgang Amadeus Mozart, või külaskäik kunstimuuseumisse. Huvitavad väljasõidukohad on Heidelberg, Ladenburg, Frankfurt (Main), Odenwald ja Pfalz.
Mannheim on tuntud samuti mitmetest leiutiste poolest: Karl Drais ehitas siin 1817 esimese jalgratta, 1880 esitles Werner von Siemens linnas esimest elektrilifti, 1886 sõitis tänaval esimene Carl Benzi ehitatud auto ja 1921 omakorda Lanzi buldooser. Kaheksa aastat hiljem konstrueeris Mannheimi elanik Julius Hatry maailma esimese raketilennuki.
