Viimastel aastatel on Soome maine rahuliku ühiskonnana saanud tõsiseid lööke. Igal aastal leiab aset mitmeid peremõrvu, kuigi ka üks on juba liiga palju. Koolitulistamisi on toimunud kolmel korral. Viimane suuremat meediakajastust saanud juhtum toimus maikuus Hyvinkääl, kus noor snaiper tulistas katuselt inimesi. Täna tuli teade eestlase ründamisest. Rohkem on ka perevägivalla juhtumeid, mistõttu üha enam lapsi ja naisi kogevad vägivalda oma kodus.
Kuidas on see võimalik põhjala turvasadamas, Soomes? Siinkohal võiksin ka mina väriseval häälel kommentaare anda... Ja üldse - miks kirikuisad, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad räägivad traagilistest sündmustest alati väriseval häälel? Nagu oleks vibreeriv hääletoon rohkem usutav või annaks paremini edasi vaimset tuge? See ei ole nii. Õnneks esineb politsei veel normaalsel hääletoonil. Teine grupp, mis lähetatakse televisiooni ja meediasse vägivaldseid sündmusi kommenteerima, on poliitikud. Iga kord tullakse välja sama lahendusega: relvade arvu tuleb piirata. Lubadega relvi on Soomes umbes 1,5 miljonit tükki ja siin ei mõelda ebaseaduslikke relvi, vaid üksnes seaduslikke. Hirmuäratav number.
Sello kaubanduskeskuses aset leidnud tulistamisel (31.12.2009), mille käigus armukade immigrant tulistas oma naissõbra töökaaslasi, kasutati ebaseaduslikku relva. Relvalubade vähendamine oleks aga üksnes statistiline meetod, kuid mitte tegelik lahendus. Probleemid suurenevad koos relvade arvu kasvuga. Targem oleks siiski võtta midagi ette ka ebaseaduslike relvadega, mitte ainult korrata sama laulu relvalubade kohta. Väsitav ja murettekitav.
Soomes on väga palju relvi
Jahirahvale kohaselt on neid igasuguseid. Maapiirkondade lapsed harjuvad jahirelvadega juba varakult. Teine seltskond on harrastajad, kellel on mitmekülgsem varustus, mida on üsna lihtne hankida. Harrastajatel peab olema lihtsalt puhas karistusregister. Kui kuulutakse relvaklubisse, on relvi võimalik muretseda suhteliselt palju. Praeguseks on selliseid täpsuskütte palju ka Soome linnades ja külades. Arvestuslikult ligikaudu 40 000 isikut. Nende puhul ei ole hobiks aga jahipidamine. Vaadates mõrvajuhtumite puhul kasutatud relvade algupära, on need kahjuks sageli pärit just viimati nimetatud grupi relvadest.
Relvade omadusi võrreldakse isegi internetis. Kahe koolitulistamise puhul kasutati nö lemmik tulirelva, millest lasti oma koolikaaslasi. Tunnen isiklikult eesti tüdrukut, kes viibis Jokela kooli klassiruumis tulistamise ajal. Lapsed lamasid laudade alla peidus ja koolitulistaja “lõbustas” neid tulistades klassis olnud televiisorit ja muud tehnikat. Sellel korral lahkus tulistaja siiski ruumist ja otsustas armu anda.
Pereringis toimunud tulistamised on sageli tehtud relvadega, mis on võetud kasutusse ilma loata. Viimasel ajal on sagenenud olukorrad, kus hullunud pereisa tühjendab oma relva salve lastesse ja seejärel laseb iseenda maha. Ema jäetakse aga ellu. Ellujäänule jääb meeletu koorem kanda…
Kodust võetud relva kasutati ka Hyvinkää juhtumi puhul. Noormees tulistas suurekaliibrilise relvaga hommikutundidel baarist välja astunud inimesi. Tulistamise tagajärjel sai surma 18 aastane neiu ja 19 aastane sportlasest noormees. Lisaks tulistas ta kohale saabunud politseipatrulli ja haavas tõsiselt naispolitseinikku. Hyvinkää on Helsingist umbes 60 kilimeetri kaugusel asuv rahulik väikelinnake, kus kõik tunnevad kõiki. Rahu ja vaikuse sümbol. Või vähemalt oli.
Artiklit kirjutades helistas mulle üks tuttav pikaajaline vang Jokela vanglast. Ta rääkis, et Hyvinkää tulistaja oli toodud samasse vanglasse eriosakonda, kus hoitakse vange, kes vajavad kaitset. Noormees oli olnud väga väikest kasvu, hirmunud ega olnud mõistnud, millise teo oli toime pannud.
Nüüd on pussi asemel käsirelv
Maakri tänava tükeldajana tuntuks saanud Markus Pönkä oli samuti relvafriik. Ta tõi oma Soomes registreeritud relvad kaasa Eestisse. Küsisin temalt hiljuti, kas ta oleks mõrvanud oma sõbra ka ilma relvata. Markus vastas reipalt, et loomulikult – pussiga. Soomlaste rahvusrelva pussi on asendanud käsirelv. Väidetakse, et Soome rahvastiku ja relvade suhtarvult platseerub Soome kolmandale kohale pärast USAd ja Jeemenit. Siin arvestatakse Soome puhul muidugi ka võimalikke ebaseaduslikke relvi. Ametnikud ei ole sellise väitega seni nõustunud.
Nagu tõdetud, on Soomes väga palju ebaseaduslikke relvi. Külm tõsiasi on aga see, et kui relv varastatakse, siis politsei ei leia piisavalt ressursse relva otsimiseks. Nii on mitmeid “ausad” soomlased teatanud oma relvade varastamisest. Relva on lihtne müüa mustale turule ning ebaseadusliku relva hankimine on Soomes võrdlemisi kerge. Kui minu endine tuttav varastas minu kaks revolvrit ja rohkem kui 500 padrunit ja teatas hiljem oma auto vargusest, ei küsinud keegi, miks tal olid autos relvad. Kui küsisin selle kohta asja menetlenud politseinikult, vaatas ta mulle väsinud ilmel otsa ja küsis, kas mul on selles osas ettepanekuid. Teades, et järgmisena saan oma innukuse eest trahvi, hoidsin oma suu kinni. Vahel aga mõtlen, mida nende relvadega on tehtud ja kas need jõuavad ühel päeval samuti pealkirjadesse…
Siinkohal võin rääkida mõne sõna ka enda kunagisest hobist seoses relvadega. Tegin 1990ndate alguses läbi suure pankroti. Kaotasin kogu oma vara ja olin kodutu. Mul oli ainult kaks kotti riideid ja üks väiksem kott, kus olid ülejäänud isiklikud asjad. Nende hulgas ka kaks revolvrit ja padrunid. Need relvad hankisin pankrotiprotsessi lõpus, kui olin kaotanud suure osa oma varast. Tahtsin, et mul oleks vahel midagi muud mõelda, kui ainult mured ja probleemid. Sain relvaloa kergesti ja käisin revolvritega liivakarjääris tulistamas mahajäetud autosid. See oli tore ja rahustav tegevus. Siis aga sattusin sügavasse masendusse. Jõin viina ja sõin ka muid asju, mis keerasid pea segamini. Kuudepikkune tsükkel päädis enesetapukatsega ja mind viidi viimasel hetkel kiirabiga haiglasse. Sellel ajal oli mul sageli tumedaid hetki ja oleksin vajadusel olnud valmis relva kasutama.
Relvaga ringi liikudes tabab sind harukordne tunne. Relval on militariseeriv mõju. Kohalikud küla politseinikud teadsid, et mul on relv, kuid maapiirkondades ei ole kombeks väga kergelt relvi käest ära võtta.
Seda võib nimetada minu elu tumedaks perioodiks, mille käigus aga õppisin palju inimestest ja elust endast. Mõistan hästi maailma, mis eksisteerib väljaspool tavaühiskonda. Teatud mõttes on tegemist palju selgema maailmaga. Hiljem aga muutsin oma elu suunda ja alustasin juuraõpingud. Vabanesin relvadest seetõttu, et minu endine sõber varastas need ja müüs suures rahapuuduses allilmale. Pealegi poleks need midagi head tähendanud. Relvad ei kuulu pereelu juurde.
Mida ma isiklikult arvan Soome ühiskonnast?
Ma ei ole arst, papp ega psühholoog. Ma ei leia oma hääles ka värisevat tooni. Olen siiski teinud läbi raske teekonna õnnestumisest läbi ebaõnnestumise uue õnnestumiseni ja mul on tugev arusaam, millest Soomes eksisteeriv vägivald on saanud alguse. Soome ühiskond on tegelikkuses ääretult julm ja südametu. Kui peaksid kalduma kõrvale ühiskonna poolt täpselt määratletud teelt, siis on tagasitee väga keeruline.
Ühiskond toetab sind materiaalselt täpselt nii palju, et sa täiesti jalgu ei jääks. Sind peetakse elus, kuid vaimne tugi on täiesti olematu. Kui sa ei ole enam ühiskonna täisväärne liige ja oled ühiskonnast välja tõrjutud, on kehtestatud lugematul määral kõikvõimalikke reegleid selleks, et tagasituleks ühiskonda võtaks võimalikult palju aega. Kõikvõimalikud isiku suhtes läbiviidavad toimingud tagavad selle, et ta langeb sisuliselt puu otsast kukkunud ahvi tasemele. Ennekõike on selline isik „ära märgitud“ ning sellise märgi kustutamine on väga keeruline.
Soome ühiskonnas valitseb väga tugev edukuse kultuur. Ühiskonna kontrollisüsteemid on väga tugevad ja reeglitest tuleb rangelt kinni pidada. Inimeste väärtushinnangud ja peretraditsioonid on kokku varisenud. Inimesed on üha individualistlikumad ja külmemad. Kui ootused ja argielu ei ole aga kooskõlas, tekib tugev pettumus ja Soome ühiskonnale omane häbitunne. Vägivaldse meelelahutuse roll järjest kasvab. Ühiskonnas levib nartsissism, mis ei tunne häbi. Ebaõnnestumine on soome ühiskonnas kõige suurim häbi, mida võib kogeda. Häbi aga summutab inimeste hindamisvõime. Vägivald annab justkui otsustusõiguse ja võimaluse öelda viimane sõna.
Soome ühiskonna tugi on pigem näiline ja kontrolliv. Toimingute abil eraldatakse ebaõnnestuja õnnestujate maailmast ja püütakse tagada olukorda, et ta ei segaks tavaliste inimeste argielu. Soomes on sageli kombeks teeselda abivalmidust ja mõistmist, kuid vaid harva hoolitakse ka tegelikult. Inimesed elavad oma elu täpselt määratletud raamides. Soome uudised on väga sageli seotud mobiilitööstuse tõusude ja mõõnadega, või siis käsitlevad kaugel välismaal juhtunud hirmsaid tegusid. Inimesed kaotavad fookuse.
Soome on sotsiaalsele tõrjutusele suurepärana kasvupinnas. Olen kindel, et vägivald Soomes ainult kasvab. Põhjuseks eelkõige leviv sotsiaalne rahulolematus. Viha sisserändajate vastu suureneb ja tolerantsus väheneb. Ühiskond lahendab olukorra nii, et luuakse rohkem reegleid ja tõhustatakse nende täitmise kontrollimist. Sotsiaalne tõrjutus levib üha rohkem, millega omakorda kaasneb kuritegevuse kasv. Olukorrale aitab lisaks kaasa meedia, mis elab kaasa kurbadele sündmustele. Tulistamised on tegijatele justkui mäng, mis on saanud tegelikuks. Soomlastel olid vanasti pussnoad, mis on nüüdseks asendunud relvadega. Relv on uue aja joystick.
Mida aga mina teeksin? Pööraksin suuremat tähelepanu vaimsele heaolule ja ühiskondlikule diskussioonile. Rõhutaksin peale majanduslike aspektide ka muid ühiskondlikke väärtusi. Vähendaksin relvade arvu ja karistaksin ebaseadusliku relva omamise eest alati vangistusega. Konfiskeeriksin relvi tänavatelt ja kodudest. Samuti vähendaksin relvalubade väljastamist ja karmistaksin nõudeid. Ennetamist tuleb lisada ja väriseval hääletoonil esinemist vähendada. Alati ei peagi kõike mõistma ja indiviid kannab ise lõppvastutust. Ühiskond ei peaks aga inimesi muserdama, vaid innustama ja andma võimaluse uueks tõusuks ja vastutuse kandmiseks.
(Autor on jurist ja krimiajakirjanik.)
