Toomas Alatalu: Balkanil ja Kesk-Aasias üks poliitpööre teise järel
Võib juhtuda, et Afganistani naabruses asuvas Tadžikistanis läheb seni venelaste käes olnud sõjaväebaas hoopis ameeriklastele. See paneb Afganistanist väljumise hoopis teise valgusesse.
Aprillis 2008 toimunud NATO tippkohtumine kulges lahkhelide õhkkonnas. Esmalt loobuti Pariisi ja Berliini eestvedamisel MAPi andmisest Gruusiale ja Ukrainale ning Kreeka vetostas – nagu hiljem tunnistati: reegleid rikkudes – Makedoonia kutsumise NATOsse. Paar kuud hiljem, 2008. aasta augustis, Pekingi olümpiamängude avapäeval, puhkes sõda Georgias.
Tegelikult oli avalik tüli suurriikide vahel alanud juba veebruaris 2008 seoses Kosovo iseseisvuse väljakuulutamisega. Kuna vastumeetmetena nimetati Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat, siis ei tulnud antud sõda asjatundjatele ootamatusena. Pealegi tehti kõik sammud selle sõja suunas (raudteeväed!) avalikult, ent toona polnud teatud koridorides lihtsalt kombeks Venemaad tõsiselt võtta. Mis teha - idüll oli Euroopas kestnud kaua.
Neli aastat hiljem on olukord analoogne selles mõttes, et Venemaal on presidendivalimised selja taga, USAs alles ees. Ent poliitiline tulevärk Kagu-Euroopas ja Kesk-Aasias on lausa enneolematu – mängus on vähemalt 4+4 riiki, kus käib tõsine kohtade sissevõtmine (loe: huvide ja mõjuvõimu kehtestamine) ja seda kauaks. Kuna Euroopa Liit ja eurotsoon rabelevad võlakriisis ja püüavad samas päästa kergekäeliselt koostööpartneriteks võetud Vahemere lõuna- ja idakaldalt kõike, mida päästa annab, pole meie uudistes piisavalt kohta sellele, mis toimub Balkanil ja kaugemal. Ehkki oleme asjas sees, mis sees.
Euroopa asemel Moskva
Kuid startigem meile kõige olulisemast viimase aja sündmusest, viimasest Euroopa Ülemkogust (27.-29.06). Selgus, et Rumeenias, mis on ju peamine suurjõud Balkanil ja Kagu-Euroopas, oli segadus sellega, kes riiki ülemkogul esindab - kas parempoolne president Traian Băsescu või parlamendis nappi ülekaalu omav vasakpoolne peaminister Viktor Ponta. Kui viimane aprillis võimu juurde lasti, siis teadmisega, et uus jõudude vahekord riigis pannakse paika novembris toimuvatel korralistel valimistel.
Paraku on juunis-juulis kogu Rumeenia poliittipp vahetunud – parlamendi mõlemal kojal on uus esimees, ombudsman on tagandatud, endine peaminister korruptsioonis süüdistatuna vangi mõistetud, ülemkohtu volitused osaliselt peatatud, parlamendi pädevus laiendatud ja tagatipuks hääletati maha president Băsescu (kelle saatuse otsustab nüüd 29. juulil toimuv rahvahääletus). Vastasrind on jõudnud tõestada, et Ponta doktoritöö ja raamat on mõlemad suures ulatuses plagiaadid. Kui nüüd aga meenutada, et Băsescu ja eelmise parempoolse valitsusega seostub USA-Rumeenia leping maist 2011, mis lubab Rumeenia pinnale osa USA raketitõrjesüsteemist, siis omandab kogu madin ja tõestus – kõik tipus on sulid - hoopis teise varjundi.
Aga lisagem siia veel ka naabruses toimunu. Mais-juunis Serbias toimunud valimised tähistasid Euroopa Liidu selge soosiku Boris Tadići ja tema partei võimult tõrjumist ning Moskvaga julgelt kontakteeruvate ja sealt toetust saanud jõudude võimuletulekut. Tadići kaotus oli kahtlemata löök ka Kosovo Euroopa-pürgimustele, mida siiani toodi ohvriks säilitamaks Tadići püsimist võimul. Tasub näiteks teada, et üheks sääraseks käiguks oli Rahvusvahelise Olümpiakomitee keeld mitte lubada Kosovo sportlasi Londoni olümpiamängudele.
See pole just suur üllatus Euroopa poliitikas, kui meenutada äsjaseid üleskutseid boikoteerida jalgpalli EMi, ent ikkagi – me elame Euroopas ja isegi väikeriigid ei iitsata veel ühe väikeriigi sportlaste nimel ja lepivad sellega, et suurvõimud teevad mis tahavad.
Nagu teada, läks uus poliitmöll Euroopa ja Moskva-meelsete jõudude vahel lahti ka Rumeeniast idas asuvas Ukrainas, kus jällegi tuleb loota ajale – suure kakluse mahapidanud Ülemraada (parlament) soostus suvepuhkusele minekuga ja 28. oktoobril toimuvad selle uue koosseisu valimised.
Venemaa sõjaväebaasid Kaukasuses
Kesk-Aasias toimuva käsitlemiseks tuletaks esmalt meelde maikuise NATO Chicago tippkohtumise otsust jätkata Afganistani praeguse valitsuse toetamist ka pärast 2014. aastat, kui sealt tuuakse ära NATO väed. Laupäeval 7. juulil ootamatult Kabuli saabunud USA riigisekretär Clinton aga rabas avalikkust teatega, et Ühendriigid on otsustanud Afganistani (sõda seal redutanud 9/11 organiseerija kättesaamiseks algas 2001. aastal) pidada samasuguseks väärt partneriks nagu seda on neile Iisrael ja Lõuna-Korea, Jaapan ja Austraalia, Egiptus ja Jordaania, Argentiina ja Uus-Meremaa.
Samasse nimistusse kuulub ka Pakistan, mille suhted USAga olid väga teravad mullu novembrist saadik, kui USA õhujõud tapsid 24 Pakistani ohvitseri ja küll kahetsesid juhtunut, kuid ei palunud vabandust. Vastusammuna seiskas Pakistan Afganistanis viibivate vägede varustamise üle ja läbi oma territooriumi. Samm, mis pani NATO veelgi suuremasse sõltuvusse läbi ja üle Venemaa kulgevast transiidist. Juunis tuli aga ootamatu pööre, kui Pakistani ülemkohus sundis ametist lahkuma 2008. aastal peaministriks olnud Gillani, uus peaminister võttis koheselt USA ja NATO suhtes kaasava hoiaku („blokaad on kahjulik Pakistani-USA suhetele ja NATOle), järgnes proua Clintoni ametlik vabandus ning 4. juulil läksid autovoorid taas Afganistani suunas teele. Loomulikult andis võimupööre Pakistanis USAle võimaluse näidata uut taset Afganistanis, mis nüüd tähendab ka võimalust kiirelt laiendada oma mõjupiirkonda selle naabrite juures.
Washingtonile soodsad arengud küpsesid veel USA-Pakistani vimmaperioodil ja seal, kus seda võis ka oodata. Nimelt teatas Usbekistan juunis lahkumisest Moskva dirigeeritud Kollektiivsest Julgeolekuorganisatsioonist (= anti-NATO). Usbekid kuulusid sinna aastatel 1992-1999 ja uuesti aastast 2006.
Vahepealsel perioodil 1999-2005 tegi Taškent aktiivset koostööd Aserbaidžaani, Georgia, Ukraina ja Moldovaga ning Läänega tervikuna. Veelgi olulisem otsus on küpsemas Afganistani teise põhjanaabri – Tadžikistani ladvikus. (Tadžikid, afgaanid ja iraanlased moodustavad ühe keele- ja kultuurigrupi!) Nimelt asub Tadžikistani territooriumil 6000-meheline Venemaa sõjaväebaas ja pärast uute baaside lepingute 49-ks aastaks allakirjutamist Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Armeeniaga tõttas Venemaa president Medvedev mullu septembris tegema sama Tadžikistaniga, kuna sealne lepe ammendub... 2014.aastal.
Nagu teada, on see nüüd kindlalt NATO vägede Afganistanist äratoomise aasta. Tagantjärgi mainitakse, et kui Medvedev tegi baasilepingu pikkuse teatavaks, oli Tadžikistani president Rahmon kuidagi vait. Selle aasta jaanuaris tulid teated, et Dušanbe on valmis lepingut pikendama vaid 10-ks aastaks ja küsivat kõvasti rendiraha juurde. Juuli algul Tadžikistani külastanud USA kongresmenid andsid aga avalikult teada, et on võimalik, et antud baas läheb USA käsutusse.
See on aga midagi märksa enamat, kui näiteks Usbekistani ladviku teadmine, et ameeriklased on valmis osa NATO relvastusest maha jätma nendesse riikidesse, millede kaudu toimub lahkumine Afganistanist. Sestap paistab tagasivalimist ihkava Obama administratsiooni tänane seis Afganistanis ja selle naabruses sootuks roosalisem kui kõigest kaks kuud tagasi. Washingtoni jaoks teisejärgulistes Kagu-Euroopa arengutes toovad (peale Serbia) selguse oktoobris-novembris toimuvad valimised.
