FOTOD: Erkki-Sven Tüüri „Wallenberg“ võeti Karlsruhes vastu tormilise aplausiga

Rootsi diplomaat Raoul Wallenberg on üks eelmise sajandi paeluvamaid isikuid. Ta päästis Teise maailmasõja ajal 1944. aastal Budapestis saja tuhande juudisoost inimese elu. Tema saatus on jäänud tänaseni teadmatuks, diplomaadi jälg kaob 1947 Moskva kurikuulsas piinavanglas Lubjankas.

Wallenbergi otsene vastane Ungari pealinnas oli Adolf Eichmann, kelle Hitler oli määranud organiseerima juutide deporteerimist Natsi-Saksamaa poolt vallutatud aladel. Kirjutuslauakurjategija arvele läheb kuue miljoni inimese tapmine. Iisraeli salapolitsei Mossad röövis SS-Obersturmbannführeri 1960 Argentinas, kaks aastat hiljem mõisteti ta surma.

Julge ettevõtmine

On julge ettevõtmine tuua kesksuvel lavale poliitiline ooper, mis käsitleb Teise maailmasõja kohutavaid kuritegusid inimsuse vastu. Kuid kui Erkki-Sven Tüüri “Wallenberg” sai Saksamaa esiettekandel 2001. aastal Dortmundis ainult leige vastuvõtu osaliseks, siis seda soojemalt võeti tema teos vastu Karlsruhes, kus see 7. juulil esietendus.

Badisches Staatstheater oskas oma publikut õigesti hinnata. Enne tormiliste ovatsioonide puhkemist oli peale viimase heli kadumist saalis aga veel täielik vaikus. Publik seedis laval nähtud ebainimlikkust, mille peale plaksutamine tundus täiesti kohatu. Tänuapplaus kuulus heliloojale, libretistile, lavastajale, lavakunstnikule, lauljatele ja teatritrupile, kes olid osanud ülimalt raske teema suurepäraselt lahti arutada, austades samaaegselt pruuni ja punase diktatuuri miljoneid ohvreid.

Wallenberg 20. sajandi diktatuuride keskel

Eelmisel sajandil ei ole ühtegi teist isikut, kes oleks päästnud nii palju inimesi kui Raoul Wallenberg. Tema vastasteks olid kaks julma diktaatorit, Hitler ja Stalin koos oma jüngritega, kes, soovides ehitada üles uut ühiskonda, käisid oma eesmärkide saavutamiseks üle laipade. Möödunud aastasada ei iseloomusta aga mitte ainult türannide kuriteod, vaid ka nende vastu organiseeritud vastupanuliikumine.

Tähistamaks Wallenbergi peatset 100. sünnipäeva (sündinud 4. augustil 1912), sai saksa noor, talendikas lavastaja Tobias Kratzer ülesande tuua lavale teos, mis käsitleb Rootsi diplomaadi julget tegevust Budapestis natside okkupatsiooni ajal ja tema hilisemat traagilist saatust kommunistlikus Nõukogude Liidus.

Kui Wallenberg Stockholmis veel kõhkles, kas võtta vastu ülesanne minna Ungarisse päästma juute kindla surma eest, siis tegutses ta kohapeal inimelusid päästes vägagi julgelt ja otsusekindlalt.

Ooperi teine vaatus viib Euroopa teise diktaatori, punatüranni Jossif Stalini Gulagi maailma. Seal esiteks oletatavat spiooni jälitatakse, siis lõpuks hävitatakse. Wallenbergi isiksus kirgastub külma sõja ajal, jagunedes kaheks: inimeseks ja Wallenberg teiseks, kangelaseks, nagu maailm teda näha soovib.

Lavateose lõpus annab president Roland Reagan rootslasele USA aukodakondsuse. Kuid sellega pole Wallenbergi martüürium veel lõppenud, alles mõned kuud tagasi rüvetasid neonatsid Budapestis temale püstitatud mälestusmärgi seajalgadega.

Hitleri ja natside kuritegude teema on tänaseni Saksamaal aktuaalne

Hitleri ja natside inimsusevastaste kuritegude teema on Saksamaal tänaseni aktuaalne. Seda eriti, kuna hiljuti avastati riigis neonatside trio, kes on aastate jooksul tapnud üheksa migranti. Vähem räägitakse sedavastu teisest inimvaenulikust ideoloogiast – kommunismist. Kremli sooritatud kuriteod on jäänud Hitleri mõrvade varju, sest Lääne-Euroopa ei saanud omal nahal tunda kommunistide ebainimlikkust. Seda oli märgata ka ooperi teises vaatuses, kus Stalini käsilaste vägivald on suhteline.

Libreto autor Lutz Hübner on pühendanud ennast Wallenbergi ja Eichmanni duellile ning Ameerika Ühendriikide ja Rootsi moraalsele rollile rootslase hilisemas saatuses. Kuigi diplomaat saabus 1944 Budapesti USA sõjapõgenike ameti palvel, keeldus Washington lükkamast ümber venelaste arvamust, et Wallenberg olevat nende spioon. Samuti keeldus Stockholm 1965. aastal, kuigi Kreml kinnitas Wallenbergi olevat veel elus, vahetamast teda välja Rootsis kinnipeetava vene spiooni vastu. Mõlemad riigid manipuleerisid Budapesti inimpäästjaga oma huvides. Wallenberg kui inimene ja tema traagiline saatus ei läinud neile korda.

“Ooper oli igal juhul teeninud ära teise šansi,” rääkis Münchenis elav vabakutseline režissöör Tobias Kratzer enne etendust. “Saades Badisches Staatstheaterilt tellimuse, teadsin ma tegelikult väga vähe Raoul Wallenbergist. Vastupidiselt Oskar Schindlerile, kes sai maailmas tuntuks tänu Hollywoodi filmile, on nimi Wallenberg jäänud ajaloo kollektiivsest mälust eemale. Kuid mõlemad isikud demonstreerivad, et totalitaarsetele süsteemidele oli võimalik vastu hakata. Siinkohal demonstreerib Wallenbergi tegelaskuju ennekõike hoiakut. Ja ikkagi, kui Iisraeli mälestuspaigas Yad Vashemis leiab Schindleri õiglaste hulgast kohe, siis Wallenbergi tuleb otsida,” tõi esile 1980. aastal sündinud lavastaja.

Kratzeri lavastatud “Wallenberg” on sürrealistlik lavateos. Loomamaskidega tuuakse esile figuuride iseloomud. Euroopa diplomaadid on jänesed, kes kardavad Hitlerit ja sead on juute mõrvavad natsid. Ainult Wallenberg ei kanna loomakostüümi, vastupidiselt tema vastasmängijale Eichmannile, kes tuleb lavale rohelise maona.

Erkki-Sven Tüüri muusika on briljantselt orkestreeritud. Partituuris leidub nii atonaalset vaskpuhkpilliäikest, valsse, lüürikat kui koorilaulu. Välja on kuulda inspiratsioone nii Mozartilt kui Šoštakovitšilt. Karlsruhe ooperikoor Ulrich Wagneri juhatusel näitas ennast oma parimast küljest. Solistidest peab tooma esile Wallenbergi (bass Tobias Schabel), Eichmanni (bass Renatus Meszar) ja juuditari (sopran Ina Schlingensiepen).

“Muusika”, ütles helilooja, "peab tekitama küsimusi, mida inimesed endale meelsasti ei esita.” See on Tüüril hästi õnnestunud. Noodikunstnik töötab helipiltidega, mis tihti loovad ebategeliku õhkkonna ja sunnivad kaasa mõtlema.

Tüüri “Wallenbergi” esietendus Karlsruhes võeti Saksamaa kriitikutegi poolt hästi vastu. Peale kohalike väljaannete kirjutasid sellest mh Die Welt ja isegi Bild. See näitab, et teema “Wallenberg” on jälle aktuaalne.

Intervjuud Erkki-Sven Tüüriga Karlsruhes võite lugeda siit.

Lühielulood:

Lavastaja Tobias Kratzer on sündinud 1980, ta elab Münchenis. Õppinud on ta kunstiajalugu ja filosoofiat, samuti näitemängu- ja ooperi lavastamist. 2008 võitis ta rahvusvahelise režiiauhinna ring.award Grazis. Edu saatis veel tema lavastust “Anna Bolena” Luzernis.

Ooperi lavapildi ja kostüümid valmistas Rainer Sellmaier. Ta on õppinud kunstiajalugu ja teatriteadusi Münchenis, samuti lava- ja kostüümipilti Salzburgi Mozarteumis. Ajakirja “Opernwelt” poolt on toodud esile tema Gluci “Telemaco” lavapilt.

Dirigent Johannes Willig on sündinud Freiburgis (Breisgau) ja õppinud kohalikus muusikakõrgkoolis klaverimängu ja dirigeerimist. Seejärel jätkas Willig õpinguid Viinis, osaledes ka Jorma Panula meistrikursustel. Alates hooajast 2011/12 tegutseb ta Badische Staatskapelle 1. kapellmeistrina Badische Staatstheateri juures.

Wallenbergi rolli laulnud Tobias Schabel (bass) on üks tänapäeva küsitumaid lauljaid. Järgmisest hooajast laulab ta Berliini Staatsoperis Unter den Lindenil. Laulukunsti on ta õppinud Hamburgis William Workmani juures.

Bass Renatus Meszar (Eichmann) õppis kirikumuusikat, 1995. aastal alustas ta oma lauljakarjääri Braunschweigis, minnes sealt edasi Bonni. Alates hooajast 2012/13 laulab ta Karlsruhes krahvi osa Wagneri “Tannhäuseris”, Sarastro osa Mozarti “Võluflöödis" jmt.

Badisches Staatstheater Karlsruhes
“Wallenberg”. Ooper kahes vaatuses. Esietendus 7. juuli 2012
Muusika: Erkki-Sven Tüür
Libreto: Lutz Hübner
Lavastaja: Tobias Kratzer
Lavakujundus ja kostüümid: Rainer Sellmaier
Dirigent: Johannes Willig
Wallenbergi rollis: Tobias Schabel (Bass)