Iga aasta üks ja seesama: kõigi suveürituste ja -kaupade reklaami ja meediakajastusega kaasneb eeldus, et tarbija muutub suvel lolliks. See trend pole veel võrreldav jõulueelsete kampaaniate arulagedusega – aga viimane on ju suunatud põhiliselt lastele. Kui sel eeldusel oleks vähegi tõepõhja all, oleks see suurem rahvuslik õnnetus kui 1944. aasta paadipõgenemine.
Miks eeldavad ajalehe ja suvelavastuse, jäätise ja kiirlaenu pakkujad, et kõik täiskasvanud eestlased muutuvad kolmeks kuuks idiootideks? Tegelikult peaks puhkamine hoopis intelligentsitaset tõstma – eriti oluliselt neil, kelle igapäevatöö on rutiinne, monotoone või lihtsalt väsitav. Tark või vähemalt keskmise mõistusega inimene muutub puhates ainult targemaks. Ja kas loll läheb veel lollimaks või mitte, sellel pole mingit tähtsust ei isiklikust ega üldrahvalikust aspektist. Tean kindlalt ainult kahte legaalset vahendit, mille abil mõistust nüristada: alkohol ja armumine. Kumbki neist ei sõltu aastaajast.
Üks silmatorkav suveürituse kajastamise negatiivne näide on Õllesummer. Kõik, mida ma aastate jooksul kuulnud ja lugenud olen, veenab ühemõtteliselt, et sellest üritusest pole vähimatki mõtet osa võtta. Tänavused uudised polnud erand. Miks pidi keegi rikkise kraana tõttu veerand tundi benjiköie otsas maa ja taeva vahel rippuma? Või keda huvitab, et ühe 27 aasta taguse menubändi buss pargiti invaliidi kohale? Rohkem kui 20 aastat mitte midagi suutnud bändide osalemine tõestab vaieldamatult, et üritus on suunatud vanadele ja jätkusuutmatutele inimestele.
Alphaville oleks rahus võinud jääda Saksamaale tudisema ja kraana mõnele ehitusele jäävaid väärtusi looma. Samas jääb ikkagi mingi tõenäosusprotsent, et mulle pole suudetud anda adekvaatset infot ja tegu on hoopis huvitavama sündmusega.
Võta laen/pits ja pea aru
Veel hullem lugu on kiirlaenureklaamidega. ”Võta nüüd päikeselaen, sest tagasimaksed algavad alles kolme kuu pärast”. Või: ”Võta raha puhkuseks ning pea pidu”. Kui inimene kolm kuud laenu arvel puhkab või veel hullem, pidutseb, millest ta siis tagasi maksma hakkab? Niisiis eeldatakse, et kiirlaenude sihtgrupp on nii rumal, et oma rahalise olukorra eest absoluutselt ei vastuta. Seda just suvel. Tegelikkus aga ei ole mingil moel kahtluse alla seadnud vanarahva tarkust, et suvel tuleb hoopis rege rautada, mitte laenu arvel üritustel kallist õlut kaanida.
Või mida arvata reklaamist ”kreemjalt sametine jäätis”? Miks mitte ”sametiliselt kreemjas”? Ega ma teda selga pane, sööma hakkan hoopis.
Kuna ETV suvemäng on võtnud endale nii vastutusrikka nime nagu ”Eesti mäng” (kõlab nagu Eesti Pank), siis võiks just sealt otsida mingit suve-eestluse arhetüüpi. Rohke Debelakk on ju tore ja küsimused ise huvitavad. Aga saate primitiivne formaat muudab tegijate pingutused nulliks ning kokkuvõttes on tegu mõttetusega. Ei selgu mitte parim, targim, julgeim või osavaim, nagu teiste mängude eesmärgiks, vaid lihtsalt keegi suvaline edasipääseja. Sama hästi võiks iga osavõtja korra täringut visata ja kes rohkem viskab, ongi võitja. Eriti mõttetu on muidugi rahvarõivais neiu, kes kogu saate jooksul muud ei tee kui rikub kunagise kontorinalja ”Kui sul ei ole midagi teha, siis ära tee seda siin” printsiipi.
Aga ETV pakub sel suvel ka positiivse näite, kuidas teha suvesaadet, mis on kerge ja meelelahutuslik, kuid mitte lollakas. Maire Aunaste ”Kirbuturu lood” annab tänavusuvist Eesti elu edasi kindla rakursi alt, ent ometi mitmepalgeliselt ja eluliselt. See on ammendav, informatiivne ja huvitav dokument sellest, kuidas ja miks üks tavaline eesti inimene oma naha turule viib.
Käisin ise äsja järjest kolmel eripalgelisel suveüritusel: üks teatrifestival, ühe kirjastuse suvepäevad ning ühe ajalehe piknik. Kõik need rikastasid mind vaimselt, andsid juurde uusi tuttavaid ning töökontakte. Nii et tegelik Eesti suveelu on hoopis vastupidine sellele, mida reklaam ja meedia peale sunnivad. Meile sisendatakse jätkusuutmatust, nüridust, primitiivsust, aju degenereerimist, ka liigsöömist (grillimise kuulutamine rahvustunnuseks). Tegelikkus nõuab risti vastupidiste omaduste arendamist.
Kokkuvarisev Euroopa majandussüsteem on teinud üsna tõsiseid korrektiive eestlase maailmavaates. Kui Henrik Visnapuu hõiskas ”Sel aastal tuleb kevad teisiti!”, siis tänavu tuli ka suvi teisiti. Nii nagu meie rahvas suutis suuremas osas ellu jääda sõja ja Stalini ajal, on tasapisi ära harjutud ka praeguse kroonilise vaesuse, teadmatuse ja pessimismi tingimustega.
Nelja aasta eest mõjus masu tondina selgest taevast ja keegi ei osanud aimata, kui ohtliku loomaga on tegu ja mismoodi ta edasi käitub. Nüüd teatakse: pääsu ei tule kusagilt ja ole rahul sellega, mis sul on. See, mis nelja aasta eest tundus erakordse traagilise saatuselöögina, äratab nüüd pigem igapäevast sarkasmi ja pilget. Ja selle kohanemise üks tarkusi ütleb, et loll ei tohi üldse olla, isegi puhkuse ajal mitte, sest see teeb su majandusliku olukorra ainult hullemaks ning sind ennast konkurentsivõimetumaks.
Niisiis: puhka targalt! Ignoreeri suveteemalist meedia- ja reklaamivoogu! Loe iga päev läbi vähemalt üks luulekogu! Sügise eest nagunii ei põgene.
