Uus raamat Liibanoni pantvangidraama lahendamisest: kus toimusid otsustavad läbirääkimised eestlaste vabastamiseks?
Lähinädalatel ilmub Tiit Pruuli raamat Liibanoni pantvangikriisi draamaatilisest vabastamisoperatsioonist. "Saame teada, et läbirääkimised pantvangistajate esindajatega ei toimunud ei Liibanonis ega Süürias, vaid ühes "kolmandas riigis"," tsiteeris Tiit Pruuli Delfile väljavõtet peatselt ilmuvast raamatust.
Järgmisel nädalal läheb trükki raamat "Antiliibanon 2011", mis on mõtteliseks järjeks Madis Jürgeni raamatule "Liibanon 2011.
"Kui Madis Jürgen kirjutas raamatut Liibanonis pantvangis olnud eestlastest jalgratturitest, siis otsustati esmalt, et sellele teose lõppu tuleb väike järelsõna, milles kirjeldatakse lühidalt Eesti riigi ja tema liitlaste poolt korraldatud päästeoperatsiooni ning regiooni, kus poisse kinni hoiti," lausus Pruuli, lisades, et järelsõna pidi kirjutama ta ise.
"Kirjutamise käigus selgus õige pea, et seda tohutut tööd, mis poiste vabastamiseks tehti, pole võimalik kirjeldada mõne leheküljega. Seega otsustati, et Madis Jürgeni raamatust saab puhtalt pantvangistatute endi jutustus ning mina kirjutan eraldi loo, mis avab selle juhtumi taustu," lisas Pruuli.
Eestlastel on endiselt Liibanonist ja Lähis-Idast väga hägune ülevaade, ka seda lünka püüab 400 lk mahukas raamat täita.
"Mul on hea meel, et minuga nõustusid rääkima paljud asjaosalised nii Tallinnas, Beirutis, Ammanis, Ankaras, Pariisis kui mujalgi. Kindlasti oli kõigil neil rääkimiseks oma motiivid, mille hulgast ei puudunud tihti ka poliitika, suhtekorraldus või edevus, aga loodan, et olen nende juttudest välja sõelunud olulisima ja asjade sisu adekvaatselt edasi andnud. Minul ei ole riigisaladustele ligipääsu luba. Ja kõik asjaga seotud Eesti ametnikud, kes minuga üldse rääkima soostusid, pidid sellega arvestama. Pean vajalikuks rõhutada, et tegu ei ole siiski lõpuni dokumentaaljutustusega. Muu hulgas on muudetud mõne tegelase identiteet," rääkis Pruuli Delfile. "Samas on mul hea meel väga paljude usalduslike jutuajamiste üle, kuni selleni, et sain lugeda ühe pantvangistatu elukaaslase päevikuid. See kõik kokku on kohati üsna emotsionaalne lugemine. Täna, aasta pärast vabastamist, võiks ju käega lüüa, et ah, mis seal siis ikka nii väga oli. Ent olen just meelega jätnud sisse kõik need ehedad, kohati sentimentaalsedki emotsioonid, mis tollal olid nii ohvrite lähedastel kui ka mitmetel kogu jõuga ohvrite eest võitlejatel."
Aga mida uut peatselt ilmuv raamat pakub?
"Saame teada, et läbirääkimised pantvangistajate esindajatega ei toimunud ei Liibanonis ega Süürias, vaid ühes "kolmandas riigis". Nende läbirääkimisteni viisid Teabeameti ehk välisluure kaudu loodud kontaktid ja neid läbirääkimisi vedasid 2 kapo juhtivat ametnikku, kellele lisaks viibis tolles "kolmandas riigis" erineva tehnilise ettevalmistusega kapo ametnikke. Ma arvan teadvat, mis riik see on, kes raamatut hoolega loeb, see saab aru," avalikustas Pruuli. "Lisaks: erinevalt paljudest arvamustest, et operatsiooni juhtisid prantslased, olen täna täiesti kindel, et kõik olulised otsused tehti eestlaste endi poolt. Teabeameti tegevus ses asjas on seni üsna selgelt varjus olnud. Usun, et sellest on raamatus rohkem juttu, kui seni on olnud."
Pruuli arvab, et ta ülevaate väärtus pole mitte niivõrd mingites uutes avastustes, vaid selles, et tohutu müra, mis seda juhtumit saatis, on välja filtreeritud ja püütud anda enam-vähem süsteemne ülevaade toimunust.
"Markeerides ära kõik olulisemad tegevused;" täpsustas ta.
"Mul on olnud elus hetki, kus olen kapo ja prokuratuuri tegemistesse suhtunud vägagi kriitiliselt. Ka Urmas Paedi poliitikas olen näinud tihti rohkem PR-poolt kui sisu. Aga antud loo lahendamise puhul teen koos seitsme vabastatud eestlasega nende kõigi ees sügava kummarduse. Kõik mulle teada olevad asjaosalised panid selle juhtumi lahendamisse 110% energiat, ei hoolinud oma puhkustest, perekondadele mõeldud ajast ega muudest isiklikest mugavustest."
Kogu raamatust saadav tulu annetatakse Kuressaare väikelastekodule
